Jälle olen ma tööl ja jälle on mul seega aega. Aega mõelda... Kuna ma tundun endale üsna pinnapealse ja sisutu inimesena aegajalt, siis nüüd oleks aeg minu arvamust endast muuta.
Mõtlesin, et astun üles ühe oma mõttemaailma ülestunnistusega, mis on mu peas päris kaua keerelnud. Selleni viis see, et ma olen täna tööl koos mehega, kelle naine suri 5 aastat tagasi rinnavähki...
Viimasel ajal olen üsna tihti leidnud ennast mõtlemast surmale. Tegelikult on vale väita, et ma olen mõelnud surmale, pigem olen ma just mõelnud elule, mis on omakorda aegajalt viinud mõtted surmale. Ei-ei, kindlasti mitte pole ma mõelnud enesetapule või millelegi sarnasele. Kuigi-kuigi, taas luiskan justkui. Ma tunnistan, et olen oma elus mõelnud eneselt eluvõtmisele. Ent ma ei ole mitte kunagi jõudnud kaugemale mõttest! Neil hetkedel on mu peas toimunud räige mõttetegevus. Kellele mind üldse vaja on? Kas keegi hakkaks minust puudust tundma? Kui palju muudaks minu igapäevast lähiümbrust minu surm? Kas leiduks inimesi, kes kahetseksid, et jätsid mulle midagi ütlemata? Kas minu elul on mõtet? Mis on mu eesmärk siin elus? Jpm...
Aga alati olen ma jõudnud selleni, et ma armastan elu. Alati olen ma mõelnud, et ma peaksin olema üüratult õnnelik selle üle, et ma saan üldse eksisteerida. Kui vaid mõelda nendele inimestele, nendele noortele, kes kaotavad oma elu seda veel õieti elamata olles... Ma ei pea silmas neid noori, kes on elu kaotanud enda rumaluse tõttu (alkoholijoobes autoroolis, narkomaania jms). Ma mõtlen lapsi ja noori, kes ei saa absoluutselt mitte midagi parata, kui nende tervis on kõige kehvem. Kui nende elu ei saa päästa. Kui neis on nii palju elujõudu, kuid ei ole piisavalt võimalusi elu päästmiseks. Kas see ei ole mitte kurb?
Ma nautisin oma elu täiel rinnal kuni 15.oktoobrini. Pärast seda pole ma saanud olla too endine inimene. Ükskõik kui palju ma ka tahaks ja prooviks - miski takistab mind. Ma ei tea, kas see on veel lootus, unistus, tahe või liigne nõrkus. Ehk ei suuda ma lihtsalt leppida sellega, et elu ei ole alati ilus. Et päris tihti saad elult selliseid hoope, et enam ei oskagi edasi minna. Ilmselt ongi just need nendeks proovikivideks, mis näitavad inimese iseloomu. Kas annad alla või võitled edasi. Mina ei anna kindlasti alla, ent ma ei ole jõudnud ka täieliku võiduni. Õigemini puudub minu elu praeguses peatükis täielik võit, ma olen sellega vaikselt juba leppimas, kuid ma tahaksin jõuda rahuni. Ma tahaksin taaskord olla rahul iseendaga. Olla rahul sellega, kes ma olen. Sest uskuge või mitte - ma olen olnud endaga üsna tihti rahul.
Kui naasta tagasi noorelt suremise juurde, siis ma tõesti olen õnnelik igal hommikul, kui ma taas silmad avan. See rõõm pole loomulikult selline, et jess! taaskord ärkasin. Ma ei tea kunagi, kas see päev jõuab ka õhtusse... Kas ma jõuan õhtuks sellesse punkti, mis oli hommikul mu eesmärgiks, olgu see siis kas mu enda voodi, kellegi võõra voodi või veel miski kolmas. Aga ma ei astu päevale vastu ka hirmuga. Et äkki ma täna ei jõuagi koju... Kui niimoodi hakkaksin elama, siis... Siis ilmselt ükspäev ei jõuakski. Aga on nii kummaline mõelda, kuidas üks ELU saab olla nii habras ja üürike. Sa ärkad hommikul ja see sama päev võib olla su viimane. Sa ei tea seda kunagi. Kuid kas sa tahaksid seda teada? Kas see annaks sulle midagi juurde, kui hommikul saaksid kõne, mis ütleb rahuliku häälega, et see on su viimane päev siin ilmas, võta sellest kõik, mis võtta annab. Kas sa siis teeksid midagi teisiti? Kas sa üldse suudaksid siis normaalse inimesena seda viimast päevakest nautida?
Kõigil inimestel on eesmärgid ja unistused. Ärge tulge väitmagi, et ei ole! See lihtsalt pole võimalik! Need unistused võivad olla lihtsad, kuid võivad olla ka justkui absoluutselt kättesaamatud. Need võivad olla materiaalsed, kui need võivad olla ka emotsionaalsed. Unistused võivad teha elu hullemaks, kui see on, aga nad võivad ka muuta seda värvikamaks. Minulgi on praegu nii naljakaid unistusi, et ma 5 aasta pärast ei usu ise ka, et midagi sellist unistasin. Unistuste olemasolu teeb võimalikuks elamise. Kindlasti ei saa me kunagi kõike, millest unistame ning ei saavuta kõiki eesmärke, mis oleme seadnud, ent me ei pea kahetsema ka midagi.
Rääkides kahetsusest... Mina ei kahetse hetkekski, et olen oma elu elanud just nii nagu ma seda teinud olen! Ma ei tunne, et ma oleksin millestki väga ilma jäänud, kui ma ei ole veetnud absoluutselt iga nädalavahetust alkoholist koomas. Ja ma ei tee maha inimesi, kes tõesti on niimoodi elanud!!! Sest ma olen üldjoontes selline inimene, kes aktsepteerib täielikult teiste inimeste valikuid (mitte täitsa alati loomulikult!) ja ei tee neid maha. Tahan öelda, et olen ikka väga tolerantne inimene. Minu pärast tee suitsu, kui see su närve rahustab, minu pärast joo ennast umbe, kui see su probleeme lihtsustab... Loomulikult ei mõista ma narkomaane, kes oma elu ära rikuvad sellega ning mõrtsukaid! Külmaverelisi värdjaid, kes võtavad teistelt elu, kuigi neil pole selleks mitte mingisugust õigust! Kui sa pole talle elu andnud, siis ei tohi sa seda ka võtta. Sellest võib küll mulje jääda, et ema võib oma lapselt elu võtta. Ega ikka ei või küll!!! Ja kuidas sa üldse suudaksid midagi sellist teha...?
Seega ma ei kahetse oma senist elu. Ma olen teinud nii ägedaid asju ka ilma alkoholita. Ma ei väida, et ma neid edasi ka teen ilma alkoholita... Aga kohe kindlasti ei hakka ma igal peol alkoholi tarbima, ainult mõnel üksikul. Ja näib, kaua see kestab. Ma olen siiski 20 juba!
Ma olen hiljuti hakanud mõtlema, et ma pole oma elus veel mitte midagi saavutanud. Ma olen juba 20, aga kus ma olen? Töötan lihtsalt kuskil, olen vallaline ning elan koos oma perega. Tegelikult on minu õnnest puudu vaid üks oluline osa - see on armastus! See, milline ma olin siis kui Jüri oli mu elus... Ma ei oleks saanud olla õnnelikum. Elu näis perfektne. Unistused, lootused... Kõik see oli nii ilus. Aga küllap on saatusel minu jaoks teised plaanid. Ma üritan mõelda, et see oli mingitlaadi õppetund selleks, et ma saaksin elada veel paremini tulevikus.
Minu jaoks on kõige mõistmatum siin elus surm. Ma võin leppida kõigega, ka sellega, et Jüri kirjutas mu eluraamatusse niivõrd lühikese kuid meeldejääva peatüki. Aga ma ei suuda leppida kunagi surmaga. Minu jaoks on see kõige hullem asi. Ma ausõna ei suuda ette kujutada, kuidas ma elaksin, kui mõni mulle ülioluline inimene kaoks.. IGAVESEKS! Ma ei näeks teda kunagi, ma ei kuuleks tema häält, ma ei saaks teda tögada, ma ei saaks temaga naerda... Ma ei saaks temaga rääkida, ma ei saaks teda kallistada. Ma ei hakka kunagi mõistma surma. Öelge mulle palju tahate, et see on elu loomulik osa. Väitke, kui tahate, et me kõik ei mahuks maamunale ära, kui keegi eest ei kaoks. Mind kohe üldse ei huvita see!! Elame siis üksteise kukil või sureme kõik koos.
Mul oleks tegelikult veel palju öelda... Vähemalt enne oli, kui ma ei saanud seda kõike kirja panna... Eks hiline öötund annab ka tunda ja kindlasti jäi mul palju olulist ütlemata, aga minu jutu moraal võib olla täielik klišee, ent elage igat oma päeva justkui see oleks teie viimane!
