Täna oleksime me saanud tähistada kolme koosoldud kuud, ent tema otsustas, et meie suhe jääb vaid kahe kuu pikkuseks.
Täna, pärast sõidutundi, tuli mul jalgsi Huljalt koju kõndida. Tegelikult oleksin võinud ma linnas oodata need pea 5 tundi, aga ma ei tahtnud seda. Seega tulin bussiga Huljale ja sain koju jalutada.
Jalutades mööda radu, kus oled jalutanud äärmiselt õnnelikuna... Ei ole lihtne! Mul oli lausa 3 km aega kõndida ja mõelda ja meenutada ja tunnetada... Ma reaalselt tundsin, kuidas me jalutasime mööda seda teed minu juurde 12.augustil umbes poole viie ajal. Kuidas mu vanaema ja vanaisa vaatasid, et kellega ma koos olen. Kuidas me rääkisime. Kuidas mu jalgratas oli meil jalus. Kuidas see tee koju ei tundunud üldse nii pikk...
Kuidas me 14.augustil (jah, just sel päeval...) jalutasime kahekesi piimale. Kui õnnelikud me olime. Kui rõõmus oli mu süda. Kuidas päike säras. Kuidas elu ei olekski saanud olla parem. Kuidas väikesed pisasjad võivad teha elu ja olemise nii nauditavaks.
Need kaks seika meenusid mulle seda sama teed läbides. Lisaks oli mul aega meenutada ka teisi suurepäraseid mälestusi. Nii Ristilt, Tallinnast kui ka mu enda kodust. Meenutamata ei jäänud mu mosse ja tähtede sadu.
Ja meenutada oli veel nii palju. Kuigi me olime koos vaid 2 kuud, on minu südames ja peas nii palju hämmastavaid mälestusi ja kui ma mõtlen kõikidele plaanidele, mida me koos tegime, siis neid mälestusi oleks tulnud veel miljoneid.
Ma lihtsalt olen nii kurb, et see kõik otsa sai. Et see sai otsa juba kuu aja eest (homme saab sellest neetud õhtust kuu!), aga mina ei suuda ikka oma eluga edasi minna. Ükskõik, mida ma ei ütleks, ükskõik, kuidas ma ka ei tahaks. Mul on ikka veel nii valus! See ei olnud lihtsalt mingi crush. See oli minu jaoks midagi väga-väga olulist ja nukraks teeb see, et Jüri ei väärtustanud seda kõike. Et tema jaoks olin ma mingisugune alapeatükk tema elulooraamatust, mida kunagi võib-olla ei mäletatagi.
Ärge kunagi lausuge tühje sõnu. Ärge andke lubadusi uisapäisa. Kui te aga seda teete, siis mõelge kohe ka tagajärgedele. Jüri ütles mulle, et tema ei tüdine minust kunagi. Loomulikult olin ise rumal, et seda uskusin, sest see poleks võimalik. Ja nii ta tüdineski!
Kui te kord arvate, et olete leidnud selle "õige", siis mõelge ja kaaluge pikalt. Ärge tehke neid vigu, mis olen mina teinud. Kui inimene ei oska õppida oma vigadest, siis õppigu ta teiste vigadest!
Ja sellega ei taha ma väita, et Jüri oli viga mu elus. Sugugi mitte! Oli see nii valus, kui oli, siis tema jääb siiski üheks väga oluliseks inimeseks minu ajaloos. Ta pani mind kannatama, paneb siiani, aga ehk on just see see, mis mind kunagi viib õigele teele. Sest igaühe jaoks meist on kuskil keegi.. Me peame ta lihtsalt leidma.. Tulgu see siis üle kivide ja kändude.
PS! Jüri oli see isik, kes pani mulle bloki peale. Ma palusin, ehk isegi käskisin, tal minu elust lahkuda... Ja tema meelest oli see parim võimalus. Kes teab, ehk nii ongi kõige parem. Ehk saan ka mina nüüd rahu, kui ma ei saa kogu aeg tema kontot külastada ja vaadata, millega ta tegeleb. Ehk saan ma niimoodi temast kord üle.
Kui palju toredaid mälestusi oleks võinud tekkida selle viimase kuu jooksul, mida meil ei olnud... Kui palju ja kui ilusaid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar