kolmapäev, 28. november 2012

THIS GIRL IS ON FIRE !! !! !! !! !!

APPI NOH!!!! MUL POLE MIDAGI ÖELDA TEGELT.. MA TAHAKS PRAEGU OKSENDADAAAAAA!!! MUL ON NII PAHA, SEES KEERAB NII HULLU MOODI!!

MUL ON HOMME EKSAM!!!! 

MUL ON REAALSELT PAHA JA MUL REAALSELT KAMMIB JA MA NAERAN ÜKSINDA OMA TOAS, NAGU KEEGI OLEKS SIIA TERVE KILOGRAMMI NAERUGAASI LASKNUD... OMG!

PAANITSESIN SIIN TÄIEGA (LOE: PAANITSEN EDASI) PARKIMISE PÄRAST, ET KAS COROLLAGA IKKA SAMAMOODI NAGU YARISEGA.. SAATSIN KRISTJANILE JÄLLE KIRJA :D :D JA TA VASTAS LÜHIDALT JA PÕHIMÕTTELISELT NAERIS MU ÜLE.. MA ISE NAERAKS KA, NOH, MA NAERANGI!!!!

MUL ON VIST EES ÜKS UNETU ÖÖ... NOH, ALLES OLI ÜKS, MA EI SAANUD TÖÖL MAGADA... AGA MUL ON POLIKA RING TÄITSA SELGEEE VIST :D A NO REGULEERITUD RISTMIKUD ON MUL VEITS SASSIS, AGA EKS HOMME IMPRON. TÄNANE LUMESADU AJAS MIND KA KÄIMA :D

OLGU, VAIKIN NÜÜD...

TE KUULETA MINUST KAS HOMME VÕI SIIS MITTE KUNAGI... :D


teisipäev, 27. november 2012

Hurt me and you'll understand - I'll never be Maria Magdalena!

Oh seda rõõmu - Star FM hoiab mind nii elus! Laseb muusikat, mida ma armastan!!!

Tegelikult ei saanud ma jätta mainimata, et ma tegin täna üle väga pika aja kodus füüsilist tööd :D Ikka päris mõnusalt, ilmselt on mul nüüd värske õhu mürgistus ja õhtul magan tööl nagu nott. Ma vähemalt loodan, et see aitab unele kaasa, sest ma pean esimesena magama minema :D Olen emme asemel ja seega saan uude pääslasse, jeessss! Aga nii kummaline oli õues - ema saagis mändidel alumisi oksi ära ja mina tassisin need lõkkeplatsile... AGA NOVEMBRI LÕPP ON JU!!!! Lumi peaks maas olema, valge pehme vaip peaks maad katma... Mitte, et ma seda igatseks juba, aga kuidagi naljakas oli sellist tööd teha peaaegu detsembrikuus...

Üldiselt on mul fun olnud.. Niivõrd kuivõrd... Päevad mööduvad rõõmsates toonides, magamajäämine on see kõige kurvem osa päevast... Aga noh, eks kord läheb üle ka see.. Igatahes - laupäeval oli siis tore esmaabiloeng. Sain Annet pumbata ja mul tuli see HÄSTI välja!!! Kirnas õpitu oli hästi meeles!!! Õpetaja isegi kiitis mu pumpamist :D Hingamisega oli see probleem, et mingi lapike oli nuku ja minu suu vahel, seega oli mul raskusi terve tema suu enda suhu saamisega :D Ja naerda sai palju! Esmaabiga on nii, et mida rohkem seda saad kuskil üle korrata, seda parem. Aga põhiline on see, et seda reaalselt vaja ei läheks.. Õnneks saan ma olla üsna kindel, et kui keegi peaks abi vajama, siis ma saaksin anda endast parima, sest teadmiste pagas on üsna hea juba.

Siis tuli töö vahepeale... LEBO! :D

Eile sain autoga sõita, niii heaa!!! Mulle nii meeldib!!! Viadukti juures tegin ühe enda jaoks keerulise manöövri ja sain SUUREPÄRASELT hakkama! Oi kui uhke ma enda üle olin!!! :D Esiteks ei suretanud ma autot välja kohaltminekuga (seda ei juhtunud eile kordagi, ptüi-ptüi-ptüi) ja teiseks ei jäänud ka ülejäänud liiklusvoole jalgu. Ja nii ma siis sõitsin Põhja ja koju.. Parkimisega sain ka ideaalselt hakkama, sest parkla oli suht tühi, tuli lihtsalt kohale sõita otse :D
Kodus tegin eksami alguse läbi :D Ehk siis vahtisin rehve, auto üldist korrasolekut ja tutvusin tuledega. Vanemad said ka aimu, mis tuled nende autol on :D :D
Siis tegin omale gümnaasiumi ringi selgeks. Tuletasin meelde, mida Kristjan rääkis, kuna mul on probleeme arusaamisega, millal peab siseringi minema ja millal mitte. Tegin siis 5 erinevat skeemi, saatsin Kristjanile ja küsisin, et kas on õige... Ja ülla-ülla, kõik oli õige!!!! :D Kristjani vastus ajas mind nii naerma ja tegi ka nii õnnelikuks!!! Neljapäeval on kõik minu kätes... Ma pean jääma rahulikuks ja mõtlema, et see on ju kõigest sõitmine.. Nii umbes pool tundi, sest veerand tundi võib vabalt minna algusele.. Huh, nii põnev!!!!
Õhtul uurisin ARKi lehelt palju see riigilõiv on... Ja ma pidin p****** kukkuma.. 90 EURI teooria- ja sõidueksami + juhiloa väljastamise eest???? Mis te olete maanteeameti röövlid?!?!??!? Täitsa hull ikka ju!!!!
Siiani on mul läinud autokoolile 520 euri.. Ja see on veel miinimum!!!! Aga ma ei tea ju kas saan neljapäeval sõidu tehtud.. Kui ei, siis läheb veel lisaks 17€, et uuesti teha... Kuigi noh, ma üritan ikka endasse uskuda ja ma usun, et ma suudan selle neljapäeval ära teha. Ma pean keskenduma ja kõike enda ümber jälgima.. Siis saan hakkama.. Ja fooride all pean lihtsalt mõtlema hoolega :D

Täna aga võitsin lampi mingid Crocsi Hello Kitty teemalised tennised :D Ehk siis õele on jõulukink olemas :D Ja siis vaatasin oma kaunitari õues ja jõudsin otsusele, et kui miljon eurot võidan, siis saab see kaunitar esmajoones korda!!! Ja siis vaatab edasi, mis rahaga teeb.. A no jama on see, et selle miljoni võitmiseks tuleks ju midagi teha ka.. kas siis lotot mängida või ma-ei-tea mida veel teha... Aga mul on lihtsalt nii kahju temast ja südames kriibib, et ta lihtsalt laguneb... :(

Minu musi!
Täitsa haige, kuidas sellisega kruiisiks...




Vend sadas mõni aeg mulle tuppa ja oli nii õnnelik, et oskab laulda Titanicu tunnusloo esimest salmi :D Ja et ta sai lõpuks selle loo ka endale telefoni :D
Üks õhtu tuli VH1-st ka see lugu koos videoga... Tegelikult on mul ka üks armas mälestus seoses Titanicuga... See kõik on mulle nüüd veel erilisem kui kunagi varem...

Celine Dion - My Heart Will Go On

Kui juba muusikast juttu tuli, siis mind on viimasel ajal lummanud ka üks "moodne" laul... Aga võib-olla polegi asi niivõrd laulus, kui selle esitajas.. Avastasin The Script-i solisti :D Niiiii ilus meees!!! Ja no, ma võin nüüd ükskõik keda vaadata ju :P Ja veel avastasin ma seda, et mul on ikka totaalne tõmme pikkade noormeeste/meeste poole.. See laulja on ju 191 cm pikk... Pole midagi parata :D
Aga lugu ise on see:
NII HEA!


Aga nagu öeldud, siis täna lähen tööle ja võtan veel viimast liiklusseadusest ja parkimisest ja ringist ja üldse kõigest, mida mul neljapäeval vaja läheb...

reede, 23. november 2012

Siia ei oska midagi kirjutada...

Võtsin täna südame rindu ja helistasin Vadimile... Minu kooli sõidueksam on 29.novembril kell 10:00... Mu käed värisesid pärast kõnet päris pikalt :D Küllap nii mõnigi mõtleb, et mis selles autokoolis nii erilist on, et mida sa põed ja mida sa kirjutad sellest kogu aeg. Aga minu jaoks on see midagi ägedat! Ja minu meelest on palju etem, kui ma kirjutan millestki positiivsest, sest mingit õnnetu armastuse hala olen ma juba piisavalt kaua ajanud. Elus on muudki, kui tropid noormehed ja broken heart. Ja see autokool on ju mind ääretult palju aidanud viimase kuu jooksul, selleta oleks ma tunduvalt õnnetum olnud.

Esmaabi loengud ajasid mind ikka nii naerma täna... Selliseid kilde oli, et jube!
"Näete kallimat.. Olete väga armunud.. Võib anda ka okserefleksi..."
Kui ussid on küljes, siis ilmselt pole enam mõtet elustada..
"Palju sa kaalud?" "Eee.. umbes 64 kg..." "Nii palju!?!?!"

 Leena saatis mulle päeval messi ülisupermegahea uudisega!!! Aga ma ei saa seda veel avaldada.. Tegemist on siis minu muusikameelt rahuldava teatisega ja kohe, kui tohin seda avaldada, seda ma ka teen! Igatahes on soolas midagi head uueks aastaks ja see tegi tuju nii heaks! KUIGI! Ilmselt tuleb mul sinna üksinda minna, kuna Helinat ei julge ma kutsuda, tal ülikool ja muu social life ja kedagi teist mul pole. Eks siis lähen ja hüppan üksi, kui asi toimub... Kuigi see saab naljakas välja nägema, kui üks üksinda segast paneb... :D

Aga aitab vist taaskord.. Homme lähen tööle, olen juba töötegemise ära unustanud :D

neljapäev, 22. november 2012

60/60

Ma olen taaskord nii õnnelik!!! Mul on nii hea olla.. Tänane päev on ikka täie ette läinud!!! Lisaks veel eilne.. No elu on üsna wonderful!

Eile käisin Aseris libeda- ja pimedasõidul koos Rakke gümnaasiumi abiturientidega. Ülivinged inimesed! Nagu ma Liinale juba tweetisin, siis Rakkest tulevadki väga vinged inimesed! Sellised huumorivennad ja suudavad iba ajada, ent siiski on intelligentsed olevused! Niiet ma sain sõitude vahepeal seal ikka muiata omaette (no, veidi nukker oli, et ma ei teadnud ju kedagi ja siis tiksusin seal omaette:D).

LIBEDASÕIT - valisin endale väga suurepärase õpetaja kõrvalistmele. Ta sai väga hästi aru, et tegemist on blondiiniga ja ei tasu oodata väga kiiret reageerimist. Aga asi on nii, et ma tegin küll paar piruetti, ent nii nüüd ka ei olnud, et kui läksin uuele ringile, siis eelmisest ringist õppust ei võtnud. Võtsin ikka küll!!! Ja vahepeal lausa üllatasin end! Ja ülesanded olid vinged.. Päris kõhedaks võttis ka vahepeal.. Et kui see reaalselt tee peal juhtuks... Ma elusees ei jõuaks reageerida nii nagu on õige... FUN oli! JA 45 minutit lendas kiiremini kui kunagi varem..SOORITATUD seega!

PIMEDASÕIT - julgen öelda, et raharöövel. Sõitsime Mannile otsa (sõiduõpetaja oli roolis) ja siis seisime puntras platsil ja vaatasime, kuidas on õige käituda pimedas. Ehk siis näidati ette, millal tuled ümber lülitada jne. Aga ise ei saanud midagi eriti teha. Aga seda lihtsam oli saada "SOORITATUD!"

Instruktorid ehk sõiduõpetajad on üliägedad! Ma olen ikka väga rahul OÜ Autosõiduga. Kõik on seal super!!!

Täna...

Mul oli hommikuks pandud sõiduaeg Kristjaniga.. 3x45 minutit.. Alates kella üheksast.. Uh jummel :D Küll me kruiisisime mööda Rakveret :D Eks ma ikka veidi loll olen veel, aga Kristjan usub minusse nii palju, et ütles, et ma olen valmis minema kooli sõidueksamile. Andis ka soovituse õpetaja osas. Homme helistan talle ja uurin, millal tal aega oleks minuga tegeleda. Siis ma pean sõitma Toyota Corollaga, täna jätsin oma truu Toyota Yarisega hüvasti, mille käigukangi ma aina vägistasin ja üldse.. millega ma olin üsna karm vahel. 19 kohustuslikku tundi on ikka väga kiirelt läinud... Nüüd ei saagi enam Kristjaniga sõita :( Täiega nukker oli, temaga oli nii lõbus ja hea. Tõesti, kui lähete autokooli, siis valige OÜ Autosõit ja kui saate võimaluse sõita Kristjan Sanderiga, siis haarake võimalusest!! Ta pani isegi minu sõitma!! Mitte, et ma täitsa valmis oleks, arenguruumi on ikka kohutavalt veel, aga siiski... Lõbus oli meil kohe mõnusalt täna.. Eks ma lõpuks juba väsisin, aga ega Kristjan kiitmisega ka kitsi pole.. Peaaegu oleksin saanud kolmandat korda ka ümber auto joosta, aga kuuendal sekundil tabasin ära, et polnud peeglit paika pannud :D Oleksin muidu saanud joosta samas kohas, kus üleeile :D

Pärast seda ülitoredat aega oli kohe kurb lahkuda... Läksin raamatukokku, kuulasin eilse loenguosa ära, lahendasin mõned testid ja hakkasin liikuma kooli suunas... Teooriaeksamile, kus ma eile ei saanud käia, kuna käisin Aseris libeda- ja pimedasõidul.
Närv oli sees ilmselgelt :D Karlo andis 4 testi kätte ja hakkasin lahendama.. Vahepeal oli küll tunne, et nüüd on vigu nagu sigu kartulipõllul. Aga tegin ära, ei hakanud midagi enam parandama ega midagi... Viisin ära.. Kristjan ilmus ka vahepeal sinna ja mu eilne libedasõidu instruktor oli ka.. Tegid nalja seal ja norisid mind, et kindlasti tegin maha kuskilt.. Ja siis Karlo ütleb, et seda testi on ju nii igav parandada... Ja mis välja tuli? 60 õiget 60-st... Kas ma olin õnnelik?!?!? OH HELL YES!!! Mu süda tagus nii kõvasti!!! Ma olin ikka väga õnnelik.. Ja ma olin isegi uhke enda üle! Ja ma olin tänulik neile inimestele! Mul oli seal nii tore!

Nüüd on mul siis ees veel esmaabi laupäeval, kooli sõidueksam loodetavasti järgmisel nädalal ja siis ARKi teooria- ja sõidueksam.. Ja siis olengi õnnelik lubadeomanik... Ma olen siiralt rõõmus praegu! Nii hea on olla õnnelik!!!

AITÄH KÕIGILE!!!

teisipäev, 20. november 2012

Until you've learned to drive, you've never really learned how to swear.

Ma olen ka endale üllatuseks täna üsna õnnelik olnud!

Miks küll?

Mul oli täna sõidutund või õigemini kaks, sest me teeme Kristjaniga 2x45minutit sõitu. Kuna mul on kõik vajalikud teadmised niiöelda omandatud, siis viimased tunnid on jäänud kõige kinnistamiseks. Ja mul oli täna väga FUN! Rallisime lihtsalt linna peal ja parkisime. Ja mul olid täna üsna perfektsed parkimised :D Noh, arenguruumi on veel küllaga, aga ma jäin endaga suht rahule! Mitte just selle parkimisega, mis kooli ees toimus, aga muuga küll :D Ja olgu, tunnistan, et sain teist korda oma sõiduõppe ajaloo jooksul ümber auto joosta, sest ma unustasin suunamärguande anda, kui hakkasin parkima ühes kohas ja ma ei suutnud 15 sekundiga välja ka mõelda, mis veateade on... Seega läksin jooksin ümber auto ja Kristjan naeris :D Esimene kord oli mul kooli ees, kui unustasin taaskord suunda näidata.. Ega kaks ilma kolmandata ei jää!
Rõõmsaks tegi see ka, kui Kristjan ütles: "Lisasõitude järgi praegu küll ei haise." Nii positiivne juu! :D 

Rallisime ära ja siis kooli ees hakkasime järgmist sõidutundi kirja panema. Küsib, et millal mul libeda- ja pimedasõit on. Ütlesin, et 12.detsembril. Vaatas mind uskmatu näoga.. "Miks nii hilja!??!" Et kas mul varem pole võimalik? Kas ma homme ei tahaks minna? Eee... Mul jooksis kokku, sest mul peaks homme olema kooli teooriaeksam. Siis ladus oma plaani mulle ette:
Lähen homme libeda- ja pimedasõidule, kindlasti on veel mõni vaba koht. Selle tõttu jääb küll teooriaeksam tegemata, aga seda võin minna tegema neljapäeval. Siis teeme veel 3x45minutit sõitu neljapäeva hommikul algusega kell 09:00. Pärast seda võingi minna eksamit sooritama, kui kukun läbi, siis lähen reedel uuesti. Siis saan ilmselgelt juba tehtud ja siis võtan ühendust Vadimiga (sõiduõpetaja, keda Kristjan kooli sõidueksamiks soovitas) ja panen kirja kooli sõidueksami. Kui veab, siis toimub see juba järgmine nädal. Oleneb kuidas tal aega on. Siis saan ilmselgelt selle ka ju tehtud. Ning siis ARK! Sellise plaaniga olevat nii umbes 100% tõenäosus veel see aasta load kätte saada. Minu enda plaaniga oli see suht võimatu nagu ma aru sain :D

Nii hea, kui teised inimesed ikka sinu eest ära mõtlevad :D Sina lihtsalt võta kätte ja tee ära.

Muidugi lõi see kõik mu plaanid segi, sest ma ju kavatsesin minna täna õhtul linnanoorte luulekava vaatama, aga tuli hoopis koju tulla ja hakata pimeda- ja libedasõidu loenguid kuulama. Kuulasin ära, sooritasin testid ja kirjutasin sekretärile, et tehtud. Et kas siis saan homme minna. Vastas, et jah, aga et ikkagi põhigruppi ei mahu, st et pean minema homme kella nelja asemel kell 2 Rakverre ja lähen Rakke grupiga koos Aserisse. Aga sessuhtes täitsa ükskõik (a kas te teate mida ükskõik tähendab? Mina nüüd tean :D), peaasi, et saan tehtud. Tegelikult on see libedasõit täitsa hirmutav, aga mind lohutab see, et kõik kiidavad seda ja ütlevad, et see on vinge kogemus :D Eks ma siis homme tunnen... Ja on kaks võimalust.. Ma kas olen iksaited nagu täna olen olnud või olen täitsa pahviks löödud ja ei ütle sõnagi :D

Ma ütlen, see nädal on ulmeliselt autokooline... Eile kuulasin kolm esmaabi loengut ära, kuus on veel kuulata + lahendasin teste. Testidega on ka nii, et mul vist läheb juba neljas ring selle liiklustestide vihikuga. Ja ei saa väita, et ma täitsa lootusetu oleksin :D Eelmisel kolmapäeval tegime autokoolis ka "proovieksamit" ehk siis 30 küsimust ja vaatasime kui valmis eksamiks oleme. Mul oli 3 vale, 2 võib olla.. Doom-doom-doom.. Aga ma olin parim tüdruk, hell yeah! :D
Täna käisin sõitmas ja kuulasin veel kolm loengut - 2 libedasõidu ja 1 pimedasõidu oma. Vist lahendan mõne testi ka veel...
Homme lähen siis teen need kaks ulmelist sõitu ära.
Neljapäeval lähen sõidan 3x45minutit + teooriaeksam + vähemalt kolm esmaabi loengut ära kuulata.
Reedel kuulan veel kolm esmaabi loengut ära ja teen selle suure testi kah ära. Siis on selle teoreetilise osaga korras.
Laupäeval on esmaabi praktiline osa. Ehk siis olen 6h autokoolis ja saan jälle nukku elustada. NIII LAHEE!!! Ma tegelt ka ootan seda!!! Kirnal oli see üks ägedamaid asju.. Ma nii mäletan seda kõike, huh! Nii palju emotsioone, nii palju naeru, nii palju sinikaid ja "surnud" nukke.. :D Õhtul pean tööle minema, seal ma eee.... Lahendan liiklusteste?? Selles pole mitte midagi imelikku, sest ARKi jaoks peab ka ikka teadmisi ammutama kuskilt. Niiet ega küll küllale liiga tee..

Ma tahaks praegu öelda, et ma olen enda üle uhke, aga ma ei tee seda veel, sest ma oskan asju ära needa. Ma olen uhke enda üle siis, kui ma olen tõesti saanud load kätte ja seda veel selle aastanumbri sees.
Aga ma olen siiralt rõõmus selle üle, et mu elus on hetkel autokool. Tänu sellele olen ma päris pikalt koos püsinud. See viib mõtted ära, sest autoroolis ei saa sa mõelda ja olla emotsionaalne.

Ja Helinal on õigus, autokooliaeg on väga vinge aeg!!!

Aitäh kõigile, kes minusse veel usuvad :D

pühapäev, 18. november 2012

TÕEHETK 1

Jälle olen ma tööl ja jälle on mul seega aega. Aega mõelda... Kuna ma tundun endale üsna pinnapealse ja sisutu inimesena aegajalt, siis nüüd oleks aeg minu arvamust endast muuta.

Mõtlesin, et astun üles ühe oma mõttemaailma ülestunnistusega, mis on mu peas päris kaua keerelnud. Selleni viis see, et ma olen täna tööl koos mehega, kelle naine suri 5 aastat tagasi rinnavähki...

Viimasel ajal olen üsna tihti leidnud ennast mõtlemast surmale. Tegelikult on vale väita, et ma olen mõelnud surmale, pigem olen ma just mõelnud elule, mis on omakorda aegajalt viinud mõtted surmale. Ei-ei, kindlasti mitte pole ma mõelnud enesetapule või millelegi sarnasele. Kuigi-kuigi, taas luiskan justkui. Ma tunnistan, et olen oma elus mõelnud eneselt eluvõtmisele. Ent ma ei ole mitte kunagi jõudnud kaugemale mõttest! Neil hetkedel on mu peas toimunud räige mõttetegevus. Kellele mind üldse vaja on? Kas keegi hakkaks minust puudust tundma? Kui palju muudaks minu igapäevast lähiümbrust minu surm? Kas leiduks inimesi, kes kahetseksid, et jätsid mulle midagi ütlemata? Kas minu elul on mõtet? Mis on mu eesmärk siin elus? Jpm...
Aga alati olen ma jõudnud selleni, et ma armastan elu. Alati olen ma mõelnud, et ma peaksin olema üüratult õnnelik selle üle, et ma saan üldse eksisteerida. Kui vaid mõelda nendele inimestele, nendele noortele, kes kaotavad oma elu seda veel õieti elamata olles... Ma ei pea silmas neid noori, kes on elu kaotanud enda rumaluse tõttu (alkoholijoobes autoroolis, narkomaania jms). Ma mõtlen lapsi ja noori, kes ei saa absoluutselt mitte midagi parata, kui nende tervis on kõige kehvem. Kui nende elu ei saa päästa. Kui neis on nii palju elujõudu, kuid ei ole piisavalt võimalusi elu päästmiseks. Kas see ei ole mitte kurb? 



Ma nautisin oma elu täiel rinnal kuni 15.oktoobrini. Pärast seda pole ma saanud olla too endine inimene. Ükskõik kui palju ma ka tahaks ja prooviks - miski takistab mind. Ma ei tea, kas see on veel lootus, unistus, tahe või liigne nõrkus. Ehk ei suuda ma lihtsalt leppida sellega, et elu ei ole alati ilus. Et päris tihti saad elult selliseid hoope, et enam ei oskagi edasi minna. Ilmselt ongi just need nendeks proovikivideks, mis näitavad inimese iseloomu. Kas annad alla või võitled edasi. Mina ei anna kindlasti alla, ent ma ei ole jõudnud ka täieliku võiduni. Õigemini puudub minu elu praeguses peatükis täielik võit, ma olen sellega vaikselt juba leppimas, kuid ma tahaksin jõuda rahuni. Ma tahaksin taaskord olla rahul iseendaga. Olla rahul sellega, kes ma olen. Sest uskuge või mitte - ma olen olnud endaga üsna tihti rahul. 



Kui naasta tagasi noorelt suremise juurde, siis ma tõesti olen õnnelik igal hommikul, kui ma taas silmad avan. See rõõm pole loomulikult selline, et jess! taaskord ärkasin. Ma ei tea kunagi, kas see päev jõuab ka õhtusse... Kas ma jõuan õhtuks sellesse punkti, mis oli hommikul mu eesmärgiks, olgu see siis kas mu enda voodi, kellegi võõra voodi või veel miski kolmas. Aga ma ei astu päevale vastu ka hirmuga. Et äkki ma täna ei jõuagi koju... Kui niimoodi hakkaksin elama, siis... Siis ilmselt ükspäev ei jõuakski. Aga on nii kummaline mõelda, kuidas üks ELU saab olla nii habras ja üürike. Sa ärkad hommikul ja see sama päev võib olla su viimane. Sa ei tea seda kunagi. Kuid kas sa tahaksid seda teada? Kas see annaks sulle midagi juurde, kui hommikul saaksid kõne, mis ütleb rahuliku häälega, et see on su viimane päev siin ilmas, võta sellest kõik, mis võtta annab. Kas sa siis teeksid midagi teisiti? Kas sa üldse suudaksid siis normaalse inimesena seda viimast päevakest nautida?

Kõigil inimestel on eesmärgid ja unistused. Ärge tulge väitmagi, et ei ole! See lihtsalt pole võimalik! Need unistused võivad olla lihtsad, kuid võivad olla ka justkui absoluutselt kättesaamatud. Need võivad olla materiaalsed, kui need võivad olla ka emotsionaalsed. Unistused võivad teha elu hullemaks, kui see on, aga nad võivad ka muuta seda värvikamaks. Minulgi on praegu nii naljakaid unistusi, et ma 5 aasta pärast ei usu ise ka, et midagi sellist unistasin. Unistuste olemasolu teeb võimalikuks elamise. Kindlasti ei saa me kunagi kõike, millest unistame ning ei saavuta kõiki eesmärke, mis oleme seadnud, ent me ei pea kahetsema ka midagi. 



Rääkides kahetsusest... Mina ei kahetse hetkekski, et olen oma elu elanud just nii nagu ma seda teinud olen! Ma ei tunne, et ma oleksin millestki väga ilma jäänud, kui ma ei ole veetnud absoluutselt iga nädalavahetust alkoholist koomas. Ja ma ei tee maha inimesi, kes tõesti on niimoodi elanud!!! Sest ma olen üldjoontes selline inimene, kes aktsepteerib täielikult teiste inimeste valikuid (mitte täitsa alati loomulikult!) ja ei tee neid maha. Tahan öelda, et olen ikka väga tolerantne inimene. Minu pärast tee suitsu, kui see su närve rahustab, minu pärast joo ennast umbe, kui see su probleeme lihtsustab... Loomulikult ei mõista ma narkomaane, kes oma elu ära rikuvad sellega ning mõrtsukaid! Külmaverelisi värdjaid, kes võtavad teistelt elu, kuigi neil pole selleks mitte mingisugust õigust! Kui sa pole talle elu andnud, siis ei tohi sa seda ka võtta. Sellest võib küll mulje jääda, et ema võib oma lapselt elu võtta. Ega ikka ei või küll!!! Ja kuidas sa üldse suudaksid midagi sellist teha...? 
Seega ma ei kahetse oma senist elu. Ma olen teinud nii ägedaid asju ka ilma alkoholita. Ma ei väida, et ma neid edasi ka teen ilma alkoholita... Aga kohe kindlasti ei hakka ma igal peol alkoholi tarbima, ainult mõnel üksikul. Ja näib, kaua see kestab. Ma olen siiski 20 juba! 

Ma olen hiljuti hakanud mõtlema, et ma pole oma elus veel mitte midagi saavutanud. Ma olen juba 20, aga kus ma olen? Töötan lihtsalt kuskil, olen vallaline ning elan koos oma perega. Tegelikult on minu õnnest puudu vaid üks oluline osa - see on armastus! See, milline ma olin siis kui Jüri oli mu elus... Ma ei oleks saanud olla õnnelikum. Elu näis perfektne. Unistused, lootused... Kõik see oli nii ilus. Aga küllap on saatusel minu jaoks teised plaanid. Ma üritan mõelda, et see oli mingitlaadi õppetund selleks, et ma saaksin elada veel paremini tulevikus.

Minu jaoks on kõige mõistmatum siin elus surm. Ma võin leppida kõigega, ka sellega, et Jüri kirjutas mu eluraamatusse niivõrd lühikese kuid meeldejääva peatüki. Aga ma ei suuda leppida kunagi surmaga. Minu jaoks on see kõige hullem asi. Ma ausõna ei suuda ette kujutada, kuidas ma elaksin, kui mõni mulle ülioluline inimene kaoks.. IGAVESEKS! Ma ei näeks teda kunagi, ma ei kuuleks tema häält, ma ei saaks teda tögada, ma ei saaks temaga naerda... Ma ei saaks temaga rääkida, ma ei saaks teda kallistada. Ma ei hakka kunagi mõistma surma. Öelge mulle palju tahate, et see on elu loomulik osa. Väitke, kui tahate, et me kõik ei mahuks maamunale ära, kui keegi eest ei kaoks. Mind kohe üldse ei huvita see!! Elame siis üksteise kukil või sureme kõik koos. 



Mul oleks tegelikult veel palju öelda... Vähemalt enne oli, kui ma ei saanud seda kõike kirja panna... Eks hiline öötund annab ka tunda ja kindlasti jäi mul palju olulist ütlemata, aga minu jutu moraal võib olla täielik klišee, ent elage igat oma päeva justkui see oleks teie viimane!

neljapäev, 15. november 2012

Kümme märki, et sa pole eksist üle saanud

1. Tead täpselt, mitu kuud, nädalat, päeva ja tundi on möödunud teie lahkuminekust. Ühel hetkel kaob järg sul käest, ilma et sa ise seda märkaksid. 
JUST, SELLEST ON MÖÖDAS TÄNASEGA 1 KUU JA PEAAEGU 2 TUNDI. SEE JÄRG VÕIKS JUBA KADUMA HAKATA!

2. Mängid peas korduvalt läbi suhte üksikasju, igat vestlust ja üritad aru saada, mis valesti läks – sulle tundub, et selle konkreetse hetke tabamine muudab asjad paremaks (tegelikult ei muuda).
NO ERITI TÄPPIS! 
 
3. Kuulad kogu aeg Adele'i laulu «Someone Like You».
SEDA NÜÜD KÜLL MITTE. POLE ADELE'I AUSTAJA, AGA KUULAN IGA ÕHTU KAHT JÜRIGA SEOTUD LUGU. 
 
4. Enda horoskoopi loed sa niikuinii, kuid nüüd oled hakanud lugema ka eksi oma ja tunned alati rahulolu (ja lootust), kui tema horoskoop ütleb: «Võid kahetseda hiljuti tehtud otsust. Ära karda tunnistada, et eksisid.»
KUSJUURES POLE MA ERILINE HOROSKOOPIDE JÄLGIJA, ENT VIIMASEL AJAL OLEN PAAR KORDA LUGENUD JA SIIS KA KOHE TEMA OMA LUGENUD. JA MA TEAN, ET TÄHED ÜTLEVAD MEILE, ET SKORPION JA AMBUR EI SOBIGI. AGA MA POLE KUNAGI TÄHESEISUDESSE VÄGA USKUNUD. 

5. Kõrvaldad eksi kohusetundlikult oma Facebooki sõbralistist ja isegi blokeerid tema konto enda heaolu nimel. Kuid eksi jälitamine Facebookis on amatööridele. Selle asemel hakkad teda jälgima kõigis teistes suhtlusvõrgustikes ja kui selgub, et eks on saanud uue töökoha, otsid välja kõik selle firma naistöötajad ning hakkad võimalikke rivaale jälgima.
 HAAHAHAHAHAHAHAHHA!!! NO SEE ON KÜLL NATUKE NALJAKAS :D :D 
EI, MA EI KUSTUTANUD TEDA SÕBRALISTIST, SEST MA OLEN AMATÖÖR JÄLITAMISES :D AGA TEMA PANI MULLE BLOKI LAUPÄEVAL. TÄNA MURDUSIN TAAS JA PALUSIN TAL SELLE MAHA VÕTTA. JA TA TEGI SEDA. AITÄH, MUL ON VEIDI PAREM :) 

6. Su enda Facebooki profiilis on staatuseks endiselt märgitud «See on keeruline».
EI, MIDA MA IKKA LOLLI MÄNGIN. MA TEAN, ET LOOTUST POLE ENAM. ISEGI KUI MA LOOTSIN PIKALT (JA KURJA! LOODAN SIIANI JUUUUU :S)
 
7. Kui näed, et eks on sulle öösel helistanud, veenad ennast, et see oli kindlasti tahtlikult tehtud ja saadad talle kiirelt sõnumi: «Hei, nägin, et helistasid!»
TA EI TEE SEDA... JA KUI TEEKSKI MINGIL IMEKOMBEL, SIIS OLEKSIN NII ÕNNELIK! 

8. Otsid välja eksi asjad, mis on sinu juurde jäänud ja saadad talle meili, et anda teada, et tema T-särk on sinu juures, järgmisel nädalal saadad sõnumi, et küsida, kas ta on sinu lemmiksalli näinud. Kui sulle on jäänud veel viimane temale kuuluv ese, hoiad seda kui väärteset.
NO, MUL SELLESSUHTES POLE MIDAGI TEMALE KUULUVAT. JA VINÜÜLI MA HOIAN! JA PALJUDEL ASJADEL ON TEMAGA SEOTUD TÄHENDUS.. 

9. Kasutad rääkides tihti meie-vormi – või mõnd variatsiooni sellest –, viidates «meie laulule», «meie restoranile» või asjadele, mida «meie» tegime.
JAH, TULEB ETTE. PÄRIS TIHTI... 

10. Kohtud kellegi uuega ja kujutad ette erinevaid stsenaariume, kuidas jooksed oma eksiga kokku. Naudid mõtet, et su endine armsam muutub armukadedaks. Lõpuks aga ei huvita sind enam, mida eks arvata võib.
EI KOHTU KELLEGI UUEGA NII PEA. AGA TÄIESTI VÕIMALIK, ET SELLINE STSENAARIUMITE ETTEKUJUTAMINE JUHTUB.. MA SIIANI JU MÕTLEN, MIS OLEKS SAANUD, KUI POLEKS OLNUD SEDA VESTLUST JA KÕNET KUU AEGA TAGASI.. 

kolmapäev, 14. november 2012

And when I'm alone, I think of how much I miss you

Jah, jälle mina oma Jüri-teemaga.. Ilmselgelt on see teil kõigil juba kopa ette visanud. Aga teate mis? Ma ei hooli!!!

Täna oleksime me saanud tähistada kolme koosoldud kuud, ent tema otsustas, et meie suhe jääb vaid kahe kuu pikkuseks.

Täna, pärast sõidutundi, tuli mul jalgsi Huljalt koju kõndida. Tegelikult oleksin võinud ma linnas oodata need pea 5 tundi, aga ma ei tahtnud seda. Seega tulin bussiga Huljale ja sain koju jalutada.

Jalutades mööda radu, kus oled jalutanud äärmiselt õnnelikuna... Ei ole lihtne! Mul oli lausa 3 km aega kõndida ja mõelda ja meenutada ja tunnetada... Ma reaalselt tundsin, kuidas me jalutasime mööda seda teed minu juurde 12.augustil umbes poole viie ajal. Kuidas mu vanaema ja vanaisa vaatasid, et kellega ma koos olen. Kuidas me rääkisime. Kuidas mu jalgratas oli meil jalus. Kuidas see tee koju ei tundunud üldse nii pikk...
Kuidas me 14.augustil (jah, just sel päeval...) jalutasime kahekesi piimale. Kui õnnelikud me olime. Kui rõõmus oli mu süda. Kuidas päike säras. Kuidas elu ei olekski saanud olla parem. Kuidas väikesed pisasjad võivad teha elu ja olemise nii nauditavaks.
Need kaks seika meenusid mulle seda sama teed läbides. Lisaks oli mul aega meenutada ka teisi suurepäraseid mälestusi. Nii Ristilt, Tallinnast kui ka mu enda kodust. Meenutamata ei jäänud mu mosse ja tähtede sadu.
Ja meenutada oli veel nii palju. Kuigi me olime koos vaid 2 kuud, on minu südames ja peas nii palju hämmastavaid mälestusi ja kui ma mõtlen kõikidele plaanidele, mida me koos tegime, siis neid mälestusi oleks tulnud veel miljoneid.

Ma lihtsalt olen nii kurb, et see kõik otsa sai. Et see sai otsa juba kuu aja eest (homme saab sellest neetud õhtust kuu!), aga mina ei suuda ikka oma eluga edasi minna. Ükskõik, mida ma ei ütleks, ükskõik, kuidas ma ka ei tahaks. Mul on ikka veel nii valus! See ei olnud lihtsalt mingi crush. See oli minu jaoks midagi väga-väga olulist ja nukraks teeb see, et Jüri ei väärtustanud seda kõike. Et tema jaoks olin ma mingisugune alapeatükk tema elulooraamatust, mida kunagi võib-olla ei mäletatagi.

Ärge kunagi lausuge tühje sõnu. Ärge andke lubadusi uisapäisa. Kui te aga seda teete, siis mõelge kohe ka tagajärgedele. Jüri ütles mulle, et tema ei tüdine minust kunagi. Loomulikult olin ise rumal, et seda uskusin, sest see poleks võimalik. Ja nii ta tüdineski!
Kui te kord arvate, et olete leidnud selle "õige", siis mõelge ja kaaluge pikalt. Ärge tehke neid vigu, mis olen mina teinud. Kui inimene ei oska õppida oma vigadest, siis õppigu ta teiste vigadest!
Ja sellega ei taha ma väita, et Jüri oli viga mu elus. Sugugi mitte! Oli see nii valus, kui oli, siis tema jääb siiski üheks väga oluliseks inimeseks minu ajaloos. Ta pani mind kannatama, paneb siiani, aga ehk on just see see, mis mind kunagi viib õigele teele. Sest igaühe jaoks meist on kuskil keegi.. Me peame ta lihtsalt leidma.. Tulgu see siis üle kivide ja kändude.

PS! Jüri oli see isik, kes pani mulle bloki peale. Ma palusin, ehk isegi käskisin, tal minu elust lahkuda... Ja tema meelest oli see parim võimalus. Kes teab, ehk nii ongi kõige parem. Ehk saan ka mina nüüd rahu, kui ma ei saa kogu aeg tema kontot külastada ja vaadata, millega ta tegeleb. Ehk saan ma niimoodi temast kord üle.

Kui palju toredaid mälestusi oleks võinud tekkida selle viimase kuu jooksul, mida meil ei olnud... Kui palju ja kui ilusaid...


esmaspäev, 12. november 2012

10 000 ja midagi

Ouuuuauuooooeeeeee!!! Ma magasin oma blogi 10 000nda külastuse maha!!! Alles oli mingi 9800 ja siis nüüd on juba midagi 10 070 vms.. Et noh.. Vahepeal ei saanud kuskilt nii palju lisa tulla juu :O :D

laupäev, 10. november 2012

You are only young once, but you can be immature for a lifetime.

Nüüdseks olen ma juba olnud 20 aastat vana (või noor) veidi enam kui üle kahekümne nelja tunni.

Teate, ei olegi nii õudne. Muidugi vajab harjumist vanuseküsimustele vastamine. Et ei juhtuks seda, et teen ennast nooremaks.

"Kui vana sa oled?" "20!", "20!", "20!", "20!"
Ah, ma harjutan...

Sellest huvitavast, ent siiski tavapärasest päevast nii palju, et esimene õnnesoov tuli messi näol Andrelt (mida ma poleks osanud oodatagi). Järgnesid Jane ja Liina messid. Kõik see toimus ajavahemikul 00:00-00:30.
Lisaks sellele tulistasid mind messidega ka Andra, Piret (nii armas, kui endist praktikanti meeles peetakse. Ja seda veel läbi messi, mitte lihtsa FBi seinapostitusega), Merit, Ulla, tädi Krista, Grethe ja Krissu.

Kõned sain vanaemalt ja Kristilt. Kätlin üritas ka helistada õhtul, aga ma sõitsin autoga.

Noh, emme-issi, venna-õde soovisid ikka laivis mulle õnne.

FBs tulid ka mõningased õnnesoovid seinale + õnnesoovid postkasti.

Nii mõnigi vaevus mind naljaka või ilusa pildiga meeles pidama.

FBi esimene õnnesoov tuli Sandrilt... Laulis mulle.. Noh, peaaegu.. Ega ta ise ei laulnud :D
Järgnes pilt Kerlylt.
Siis olid ka juba esimesed õnnesoovid postkastis.
Eliis postitas väga ilusa pildi..
Maris postitas funny pildi.
Renate tulistas mind virtuaalsete küpsistega.
Mario tegi nii nunnu pildikese mulle.
Kätlin lihtsalt rüvetas mu seina :D

Lisaks sellele meenus mulle keset päeva, et oi, täna on ju sünnipäev ka kuumal Roman Poljanskil. Otsisin ta meili välja ning üritasin vene keeles talle õnne soovida ja nii muuseas mainisin, et mul on ka sünnipäev. Ja no, viisakas mees, vastas ja soovis ka mulle õnne :)

Autokool soovis ka õnne.. Oma esimesed triibulised sain ju neilt...

Kõige erilisem kingitus või üllatus tuli Helinalt. Nagu ikka... See tüdruk suudab mind nii palju üllatada ja muutub aina asendamatumaks. Mingi hetk juba kartsin, et ta on mu ära unustanud, aga ta tegi meelega seda kõike. Igatahes... Kui Põhjakast õhtul tagasi jõudsin, siis postitas ta mu seinale kohe ka video. Ja see on nii ilus!


Tõesti amazing video.. Nii palju vaeva nähtud! Ta ise on küll veidi rahulolematu, aga mina olen küll totaalselt rahul!!!

Uus aasta tõi ka uued tuuled mu mõtlemisse. Nii paljud inimesed kirjutasid ja soovisid, et ma oleksin ikka sama rõõmsameelne ja energiline edasi. See pani mind tõeliselt mõtlema, et neil on õigus.. Ma olen kuhugi kadunud ja nad pole selles süüdi. Seega ei saa ma neid karistada mingi kibestunud ja mossis Eleriga. See lõbus ja elu nautiv Eleri peab tagasi tulema. Ja noh, võin öelda, et vähemalt viimased 12h on ta küll juba tagasi olnud... Aitäh kõigile, kes olid osalised mulle mõistuse pähe panemises!!!

Üldiselt möödus päev autoroolis, tegin ka kartulisalatit ja küpsisetorti.. Avasin šampuse.. Ehk siis kerge istumine vaid perega.

Mu lemmiktort! Ainus, mida teha oskan kah :D

Roses ja vorstikesed... Hmm.. :D
Alkohoolik! The best drink evaa!

Lisaks tegin ise ka endale sünnipäevakingi(d):

Nii mõnus oli vaadata vanu pilte.. Siis kui noor veel olin...
Forever Young on vist väga minu teema :D
Mõned kallid sain ka.. Tänu Ostuööle.. Kõigepealt Meritilt, siis Mariselt, siis Merkalt ning lõpuks Maritilt.

Ja noh, Raadio 3 mängis 16:20 minu kolme soovilugu ka.. Kõik kolm olid Sandralt. Ja läks õnneks, nad just võtsidki minu lood.. Eks ma ikka pingutasin ka, mainisin taaskord nii muuseas, et mul sünnipäev :D Aga just sel hetkel sõitsin kodu poole.. Oi, tümm läks põhja.. Maria Magdalena karjus autos.. Ema ei keelanud ka, muidu käsib sõitmisele keskenduda :D Ja jõudsime koju siis, kui alles 1 laul oli kõlanud. Seega jäin üksinda autosse ja volüüm täitsa põhja.. Laulsin seal In the heat of the night you lose your heart and sell your soul!!!! + Little Girl... Nii hea on metsas elada, keegi ei vaata viltu, kui istud üksi autos ja tšillid :D

Ohjah... Ongi möödas.. Ja pääsesin eluga sellest :D

Aga öösel nägin õudusunenägu :D Ma olin FBi postitanud mingi kahtlase pildi relvaga.. Ja siis töö juures oioioioi, milline probleem sellest... Oi kuidas ma nutsin.. Niiet palun, kui ma mingis afektiseisundis lisan FBi töö juures tehtud relvaga pildi, siis äratage mind võimalikult kiiresti, et ma selle maha võtaks :D Sest julgeolekuonu ütles, et meid siiski vist ei hakata koondama, seega tahaks oma mega töökoha säilitada :D Aga noh, ega meil ei tea ka kunagi midagi :D

neljapäev, 8. november 2012

Great oldie..

Peaks nagu praegu nautima viimast õhtut, kui vanusenumbri ees on 1... Sest seda ju enam tagasi ei saa.. Nüüd tuleb 2 ette, ehk siis hakkan lähenema 30-le juba :D Aga ma ei oska seda kuidagi nautida.. Tahaks midagi head :D




Tegelt ei oota ma homset päeva üldse!!!