Retrolegend 2012

Nädal hiljem saabub mu megapostitus Retrolegendist.. Tegelt on see väike vaheaeg hea, sest emotsioonid on saanud nüüd kokku korjata ja ka Youtube's on veidi enam videosid olemas. Here we go!

RETROLEGEND 2012

29.-30.juuni 

Tallinna Lauluväljak

Selle suve mega retroürituseks oli Retrolegend. Mina võitsin üks kord ammu juba kutse sinna läbi Facebook-i, ent paar päeva enne ettevõtmist võitsin ka 2 VIP-pääset. Seega oli mul 3 tasuta pääset mõlemaks vaimustavaks päevaks. 

KAVA: 

reede, 29.juuni

• 18:15 SILENT CIRCLE
• 19:45 SECRET SERVICE
• 21:30 RICCHI E POVERI
• 23:00 C.C.CATCH

laupäev, 30.juuni

• 18:15 ANNE VESKI 
• 19:30 THE TWINS
• 21:00 CAMOUFLAGE
• 22:45 KIM WILDE

Alustame siis suhteliselt otsast. 

Kuna mul oli 29.juunil ka lõpetamine Rakveres, siis jäi mul kahjuks nägemata Silent Circle (keda ma tegelikult kõige enam ootasin näha, aga elu on selline, kõike head ei saa alati). Sander tegi küll kõik, et me jõuaks õigeks ajaks ja teoreetiliselt me oleksime jõudnud ka Silent Circle't kuulama/vaatama, kui ma oleksin teadnud parooli Oru hotelli parklas... Me oleksime saanud jätta auto sinna hoiule nagu tõelised VIP-id, aga kahjuks mulle ei antud midagi teada sellest... Kurb! Nii me siis rändasime veel Lasnamäel, saime taksodelt täiega üle (okei, minu süü, kuna mul oli Inter takso nime taga vale number, tuli välja et see mingi Amigo takso, mis plekkis.. oi juudas! palju!.. Nii siis läks meil taksodega juba tohutult aega. Lõpuks kui Lauluväljakule jõudsime ja alale sisse saime oli Silent Circle juba lõpetanud. Ent see ei tähenda, et ma teile neid ei tutvustaks! 

SILENT CIRCLE

Laulja: Martin Tychsen (esinejanimi Jo Jo Tyson), sündinud 23.01.1959

Trummar: Jürgen Behrens (lavanimi CC Behrens), sündinud 12.12.1955

Klahvpillid: Axel Breitung (lavanimi Axel B), sündinud 21.08.1957; tegeleb produtsendi- ja heliloojatööga stuudios, ei ole enam laval tegev

Klahvpillid: Harald Schäfer (Axel B asemel)

Silent Circle näol on tegemist Saksa eurodiscoansambliga, mis alustas tegevust 1985.aastal.

Esimene singel “Hide away ,man is coming” tõi märkimisväärse edu ning teine singel "Touch in the night" sirgus juba edetabelihitiks. 

"Touch in the night"

Lugu, mida teavad ikka väga paljud, isegi nood, kes ei hooli 80ndatest. Ja no tõesti, see lugu tõmbab ikka väga-väga käima! Kui öösel pärast reedet Helinale üritasin selgeks teha, millest me ilma jäime ja seda lugu talle lasin, siis ka tema teadis seda! See on suurepärane teos! Nende PARIM kindlasti!

Sellega oli ansambel pea üleöö kuulsaks saanud. Järgnesid hitid "Stop the rain in the night", "Love is just a word" ja "Time for love", nendest minu playlisti kuuluvad 2 esimest. 1986.aastal ilmus esimene kauamängiv "No1". Pärast seda tekkis tihe kontserttegevus ning Berliini müüri langemisega kasvas ka Silent Circle'i kuulsus uutes liidumaades.

90ndad ei olnud bändile nii palju edu toovad kui seda olid 80ndad.

2009.aastal hakkas bänd valmistuma 25ndaks sünnipäevaks ning asusid aktiivsemalt tegutsema. Teada-tuntud on tõsiasi, et lauljale meeldib kontserti ajal lavalt lahkuda ja publiku seas liikuda ning et trummar teeb alati oma vaimustava trummisoolo.

Eestis oli Silent Circle esimest korda.

Noo, ma üritan mitte olla õnnetu, et ma neid ei näinud, ent see on raske.. Ainus, mida loota saan, on et ehk kohalolnud jätsid neile positiivse mulje ja nad on varsti tagasi meie lavalaudadel.. Ehk siis õnnestub neid näha.

Silent Circle Retrolegendil

Suur tänu Andres Rootsile, kes on alati kohal ja jäädvustab hetki sellistelt üritustelt! Tema RetroFesti videod on ju samuti vaimustavad! SUPER !

SECRET SERVICE

Koosseis on päris suuresti muutunud. 

Algkoosseis: 

Ola Håkansson (vokaal) 

Tim Norell (klahvpillid)

Ulf Wahlberg (klahvpillid) 

Tonny Lindberg (kitarrid)

Leif Paulsen (bass)

Leif Johansson (trummid)

Praegune koosseis: 

Mikael Erlandsson (vokaal ja kitarr)

Ulf Wahlberg (klahvpillid)

Tim Norell (klahvpillid)

Mats Lindberg (bass) 

Jamie Borger (trummid)

 Secret Service' näol on tegemist Rootsi pop-bändiga, mis moodustati 1979.aastal. Bändi esimene singel "Oh, Susie" (1979) kujunes suureks hitiks nii Rootsis kui ka väljaspool seda. Teiseks kuulsust toonud singliks sai samalt albumilt lugu "Ten O'Clock Postman". Mõlemad lood on minu playlistis. Aastal 1981 ilmusid "Ye-Si-Ca" ja "L.A. Goodbye". 1982.aastal järgnes meeletu edu Euroopas, kui ilmus singel „Flash in the Night“. Aastatest 1982-1986 võib üles loetleda veel "Let us dance little bit more","Dancing in madness" ja "When the night closes in".

Secret Service on cäga populaarne Venemaal. 

Nonii, selleks ajaks olime kohal ja jõudsime ennast sättida ka suhteliselt lava ette.. Õigemini suht lava ees, ent suht äärel.. Okei, ma ei oska seda seletada. 

Secret Service' lood olid mulle suhteliselt tundmatud, sest nad ei ole just väga mind lummanud. Isegi selle Flash in the nightiga oli selline lugu, et üritasin seda kuulata, aga ei hakanud meeldima.. Aga enne Retrolegendi pidi hakkama! Ja isegi hakkas. Iseenesest oli kuulatav ja ma leidsin vähemalt 3 laulu, mis nüüd saavad omale koha minu playlistis. Nendeks on "Satellites", "If I try" ja "Different". Viimast olin ka enne kuulanud ja isegi meeldis, aga nüüd meeldib veel enam.

Secret Service "Different"

Mis veel? Nad jagasid ka autogramme, ent ma ei viitsinud neid koguma minna, kuna Secret Service'i esinemise ajal lahkus Sander.. Otsustas Rakverre tagasi minna ühel põhjusel. Ega ei tahtnud väga lasta minna, aga noh, inimestest tuleb aru saada... Ja see tähendas seda, et Helina läks koos temaga Lasnamäele (meie kotid olid Sandri autos), sealt läksid nad Nõmmele (meie öömaja), seal oli mingi ilge jama jälle, siis tõi Sander Helina tagasi laulukale... Ja noh.. Ma veetsin enamuse Secret Service'i kontsertist üksi tuhandete inimeste seas. Õnneks Helina jõudis tagasi Ricchi e Poveri alguses. 

Kui nüüd aus olla, siis ma ilmselt ei läheks Secret Service'i kontsertile kui nad Eestisse tuleksid taas... Nad kohe üldse ei paelu mind nii palju, kui näiteks teised. Küllap kõik ei saagi meeldida, mis mõneti on isegi hea ju. 

Ahjaa, millegipärast sõnas laulja kogu aeg "spasiba"... Kas ta oli segaduses!?!? Kas ta ei teadnud, kus riigis ta on!??! Elas ta veel nõukaajas!?!?! See võttis veits mainet alla või nii...

Secret Service Retrolegendil

Taaskord tänu Andresele! Väga super lugu ansamblilt.

No mõned pildid suutsin teha oma lutsuga.. Siin siis Secret Service!

RICCHI E POVERI

Alustas neljaliikmelisena: 

Franco Gatti (04.10.1942), saate aru, 70 aastane ja selline powerman!!! No pole sõnu!

Angela Brambati (20.10.1947)

Angelo Sotgiu (22.02.1946)

Marina Occhiena (10.03.1950)

1981.aastal lahkus ansamblist Marina Occhiena ja sellest ajast saadik tegutseb ansambel kolmeliikmelisena. 

Ricchi e Poveri näol on tegemist Itaalia au ja uhkusega, mis alustas tegevust juba 1967.aastal! 1978.aastal esindas Ricchi e Poveri Itaaliat Eurovisioonil. Ricchi e Poveri on populaarne üle Euroopa ning ka Ameerikaski. Liiguvad jutud, et nende loomingut on aegade jooksul müüdud üle 20 miljoni teose. 

Ansambli tuntumatest hittidest võib üles loetleda näiteks "Sarà perché ti amo", "Mamma Maria", 

"Voulez-vous danser", "Piccolo Amore".

SUUREPÄRASED!!! No päriselt! Nad kõik on... Peaaegu, et 65+ ja te ei kujuta ettegi millise poweriga nad lava vallutasid! Nad panid mu täiega elama lava ees! Siis teadsin, et see päev saab ainult hästi lõppeda!
Nad olid nii hoogsad, nad panid rahva käima, andsid endast kõik! Ma poleks iial uskunud, et nad mulle niivõrd meeldida võiksid... Amazing! Ega nad inglise keeles ei rääkinud (v.a. too kõige vanem mees, tema ikka mõned laused suutis inglise keeles lausuda), neil oli tõlk kuskil, kes siis tõlkis itaaliakeelse teksti eesti keelde. Aga noh, enamus sai nende sõnadest kohe aru.. Vähemalt karjusid küll kõik juba enne kui tõlk tõlkida jõudis.
Ricchi e Poveri liikmed jagasid ka autogramme väga avatult! Kõndisid piirde ääres ja enamjaolt kõik, kes soovisid, said ka autogrammid. Ma sain kõigilt kolmelt ja olen üüberõnnelik.

Autogrammid Ricchi e Poveri liikmetelt... enam ei mäleta, kes millise andis.. Angela andis ilmselt sinise pastakaga. HAHAHA! Kusjuures.. See pilt on vist tagurpidi :D POOGEN! 

Ricchi e Poveri Retrolegendil

See lugu on ilmselt tuttav mingi pasta reklaamist :D 

Kolmekesi

Angelo Sotgiu

Angela Brambati

Franco Gatti

C.C.CATCH

Kodanikunimega Caroline Catharina Müller, sündinud 31.07.1964

Kuumad tantsupoisid! 

C.C.Catch on sündinud Hollandis. Juba noore tüdrukuna oli tal soov saada kuulsaks lauljannaks (hea, et mõnel sellised soovid ka täituvad) ning ta vanemad olid/on talle väga suureks toeks (eriti isa!). 

C.C.Catchi tähelend algas 80ndate keskpaigas, kui tema ande avastas tollane Modern Talkingu liige Dieter Bohlen. 

1985.aastal ilmus C.C.Catchi esimene debüütsingel "I Can Lose My Heart Tonight", mis osutus väga edukaks hitiks. 

C.C.Catchi koostöö Dieter Bohleniga kestis 1989.aastani, kuna siis soovis Caroline rohkem oma laulude loomisel kaasa rääkida. 

Pärast järgnenud albumit otsustas C.C.Catch aja maha võtta ja iseendale rohkem keskenduda. 

1998.aastal tegi ta nö comebacki. Viimased 14 aastat ongi Caroline tuuritanud mööda Euroopat ning leidnud endale kümneid tuhandeid tulihingelisi fänne (üks neist olen mina!). 

C.Catch`i tuntumatest lauludest võib üles loetleda „Soul Survivor“, „Heaven And Hell“, „I Can Lose My Heart Tonight“, "Cause You Are Young“, „Heartbreak Hotel“ jpt.

On ametlikult teada antud, et aasta 2012 jääb C.C.Catchi muusikukarjääris viimaseks (ma ei teagi kohe kas rõõmustada tema pärast või olla kurb, et ta nii teeb...)

Ilmselgelt oli C.C.Catch minu festivalinael, õhtu täht ning kõige siiram artist! Ma tõesti ootasin, et tema show'd näha. Olin seda korra näinud (RetroFest 2011) ja aimasin, et esitusele tuleb samas stiilis kava, aga seekord olid C.C.Catch ja tantsupoisid palju hoogsamad ja avatumad! Üllatasid mind väga-väga! Nad suhtlesid nii vabalt publikuga ja olid väga kihvtid!

Sel korral jagas CC ka autogramme (RetroFestil ta seda ei teinud või siis tegi seda väga-väga vähe). Lisaks oli tal kaasas ka tema toetav isa. Tema andis samal ajal piirde ääres ootavatele fännidele CC pildiga kaarte (ma ei oska neid kuidagi nimetada, aga mul on neid juba 5 tükki :D). Ma üritasin talle midagi seletada inglise keeles, aga ta vist väga ei taibanud ja ei pannud asja kokku. Igatahes....

 NÜÜD TULEB MU ELU MOMENT!:

Olime Helinaga piirde ääres, CC liikus üldse teises suunas.. Seletasime seal midagi.. Ja siis CC liigub tagasi, annab ikka autogramme ja räägib veits ja siis hakkab meieni jõudma ja kui ma taipasin, et ma saaks ta tähelepanu, siis ütlesin: "Do you remember me?" Ta tegi mind märkama ja ma kohe jätkasin: "I sent you a birthday video last summer." Ja siis... ja siiis.... ja siiiiiis... Ta vastas: "Yes!" Ma olin shocked! Okei, siis veel polnud, sest eks selline asi ikka meelde jääb, isegi staarile. Ja siis... ja siiis... ja siiiis.. Ta ütles mu nime.. Noh, küsiva tooniga... Nimi kõlas küll natuke naljakalt, aga nii ongi ju välismaalaste puhul! Ja ta ütles mu nime!!!!!! ma olin kohe : "YES!!!!"... Ja ma oleksin tahtnud temalt küsida: "May I hug you?", aga temaga kaasakäiv mees ütles ühtedele mu kõrval just midagi seesugust, et käed eemale... Noo, ma igaks juhuks ei hakanud siis küsima pärast seda.. Ja mingi 3 sekundi pärast CC kallistas mind ISE! Saate aru!?!!? Ta otsustas ise mind kallistada!!!!! ISE!!!!! Me huggisime ikka mingi 5 sekundit! Ma olin ... nooo... lummatud ja sõnatu! Ja siis ta soovis mulle veel kõike head nagu ta alati soovib inimestele... Jaaa... Ma sõnasin "Bye!" ja läksin veidi eemale piirdest... JA HAKKASIN NUTMA!!! Sest see lihtsalt ei saanud reaalne olla... Ma olin ausalt sellel õhtul kõige õnnelikum inimene!!! Et ta mu nime ütles, et ta mind kallistas.. See oli utoopia!!! See mälestus jäääb igaveseks mu mällu ja alati saan ma seda oma peas aina uuesti ja uuesti läbi mängida.. Sest see oli vaimustav!

Kaardikese autogrammiga sain isalt, CC tegi meie nö vestluse ajal sinna südame!

Ma isegi ei tea enam, kas tantsupoiste autogrammide saamine toimus enne seda või pärast, aga igatahes neilt saime ka, nad olid ka super sõbralikud.. Sain ühelt ka kalli, Helina suutis mõlemalt poisilt kalli välja peilida :)

Kui mina olin lummatud CC-st, siis Helina oli tantsupoistest! Kõigile midagi...

Tantsupoiste (šokolaadipoiste) autogrammid

C.C.Catch Retrolegendil

See on igavesti äge video.. Isegi ennast nägin! 

Milline vaimustav kvaliteet...

Minu kaunitar!

Sellega lõppes I Retrolegendi päev. Tegelikult ju ei lõppenud ka, afterparty toimus Cafe Amigos. 

Aga jah, kui olin oma nutud nutetud saanud ja isegi Kerstit näinud hakkasime Helinaga kesklinna poole liikuma. Mõtlesime, et ehk liigume kesklinnale lähemale, on suurem šanss taksot saada. Nii siis hakkasime minema. Mina olin väga iksaited ja kõige õnnelikum üldse... Aga mu jalad olid tervest eelnevast päevast nii läbi ja mul oli kontsad ka, nii ma siis võtsingi kingad jalast ja lasin sukkades mööda tänavaid. Õhtu oli suhteliselt soe või olen ma lihtsalt teatud momentidel nii kuumavereline, igatahes külma ma ei tundnud. Liikusime siis laulukalt kesklinna. Ja siis kui olime juba palju kõndinud, aina otse, avastasin ma Sokos Hotel Viru. Ja mulle meenus afterparty! Niiet siis me sadasimegi sisse Cafe Amigosse, kus oli laval Emil Rutiku & Compromise Blue. Nooo, ässad said tasuta sisse, sest nii oli lubatud retrolegendlastele. Aga... nooo... See oli džäss vist, kui ma ei eksi?! Ja kõik olid paarikestena tantsupõrandal.. Seega... me olime seal maksimum 10 minutit :D Käisime veel vetsust läbi ja sammusime minema.. Aga meil polnud õrna aimugi kuhu Nõmme jääb.. Siis läksime hotelli vastuvõttu ja küsisime.. Alati kui seda küsisime kelleltki, siis kõik vastasid: "Ooooh, see on kaugel!".. Noo saime aru jah, et kaugel :D Aga jah, Helina avastas sealt kaardi ja küsis selle, saime endale väikse kaardi (millest polnud väga kasu, aga veidi ikka). Ja siis jõudsime juba Draamateatrini ja üritasime endale Inter taksot saada (meil oli õige number!!!!), aga ühtki autot polnud... Ja siis draamaka taga oli mingi taksopunkt.. Sealt leidsime ühe takso, mis sõitis mustalt.. Ütles, et teeb 10 euroga ära... Me arvasime, et see norm.. Sest meid hirmutatigi 10-12€.. Niisiis saime Nõmmele! LÕPUKS! 

Emotsioonid olid ikka veel laes, seega magamaminekust ei tulnud juttugi! Hakkasime hoopis Triinu külmkapis kolama, tegime teed ja sõime.. Ja laterdasime! Nii hea oli! Te ei kujuta ettegi kui hea meeleolu oli... siis veel... 

Aga jah, sõime-jõime ja sättisime magama minema.. Ma tegin veel mingi haige nalja... Noo jah.. Seda ei tasu siis kirjutada, sest see ei tuleks välja.. Tegu oli mingi vetsu-vannitoa naljaga... Helina sai naerda noh! 

Ronisime oma madratsile, naersime ja klatšisime ja lobisesime.. Ja mingi 4 ajal jäime magama ehk. Helina ütles, et ma tegin mingeid häääli taaskord.. Mis mul viga on!??!!? :D

Mingi hetk siis ärkasime.. Vaatasime videosid, mis me olime üks õhtu teinud, kui Helina minu juures käis.. Noh, saime naerda.. Ja siis oli kell juba nii palju, et ma pidin lihtsalt Sandrile helistama.. Kutsub-kutsub, pannakse kinni.. Okei, ehk ärkab vms.. 10-15 minuti pärast helistab tagasi.. Ütleb, et tema Tallinna ei jõua, ülteb ka põhjuse... MA OLIN NII FAKING SHOCKED JA TIGE JA PAHANE JA KURI, ET NOOO... Ma oleks kellegi lihtsalt maha lööönud... Ja... Ma olin kohe nii pahane, et pärast mõneminutilist vaikusehetke ütlesin Helinale, et me lahkume! Me ei jää teisele õhtule! Sest ma olin väga löödud + kõik meie plaanid olid uppi löödud. Ikka väga hull värk! Ja siis panime oma asjad kokku, ma pole vist kunagi nii vait olnud.... Ja läksime bussile, sõitsime kesklinna.. Sealt üritasime leida tee bussikasse, et Rakverre tulla.. Ja siis tuli mul mõistus koju! Mitte mingil juhul ei jäta ma kellegi pärast oma elu elamata, oma hetki saamata! Ja algas uus korraldamine, et kuhu oma suured kotid panna, kuna kell oli juba 4 läbi ja Nõmmele tagasi poleks jõudnud.. Esimene plaan läks kottidega aiataha.. Igaljuhul komberdasime oma kottidega laulukale, sealt avastasime pakihoiu, saime oma kotttidest lahti.. Olime kohal.. Mu tuju hakkas taastuma. 

Hakkas vihma sadama.. Ostsin keebi.. Muidugi lõppes vihm mingi 30 minuti pärast :D Ja algaski teine õhtu. 

ANNE VESKI

Kõik teavad-tunnevad meie Annet! Ma ei hakka siin pikalt kirjutama, muidu ma jäängi siia kirjutama seda sissekannet. 

Annega oli nii, et ta tõmbas õhtu ikka väga käima!!! Kohe väga-väga! Suurepärane oli! Esimest korda nägin tema live-showd ja mulle väga meeldis! Nii hea oli kaasa laulda...

Temagi jagas autogramme ega diivatsenud!

Anne Veski autogramm

Anne Veski "Roosiaia kuninganna"

Selle looga oli naljakas tunne, kuna meenus näiteka jõulupidu....

THE TWINS

Sven Dohrow (klahvpillid)

Ronny Schreinzer (solist)

Sündimängija

2 taustalauljat/-tansijat

The Twins'i näol on tegemist Saksamaa elektroonilise popmuusika bändiga, mis loodi Lääne-Saksamaal 1980.aastal. Mehed ei ole sugulased, pigem on The Twins'i tähenduseks "two-man company".

 

Alguses olid nende võimalused piiratud, kuna nende omanduses oli vaid väga piiratud kogus muusikalisi instrumente. Pärast oma esimese 5 loo valmimist võttis bänd riski ja otsustas osaleda muusikafestivalil. Muusikafestivali peaauhinnaks oli ühe singli produtseerimine, ning peale võistluses võidu saavutamist ja singli valmimist hakati seda levitama erinevate produtsentide hulgas. Paar kuud hiljem saatis neid edu ning nad sõlmisid kuulsa saksa plaadifirma Hansa/Ariola-ga oma esimese lepingu.

Nende esimene singel “The Desert Place” kujunes väga suureks tantsuhitiks Saksamaal.

Suurim läbimurre Euroopas tuli, kui The Twins sisenes oma looga "Face to Face, Heart to Heart" Itaalia edetabelitesse. Seal olid menukad ka lood "Not the Loving Kind" ja "Ballet Dancer". Kuna bänd oli Euroopas populaarne, hakkasid ka Saksa raadiojaamad nende lugusid mängima (see oli tol ajal ebaharilik, kuna Saksamaa tantsusaalides oma enda riigist pärit bändide lugusid tavaliselt ei mängitud). Järgmiste hittidena tulid välja "Love System" ja "Love in the Dark". 

The Twins "Not the Loving Kind"

Hakkas väga meeldima!!! 

Tänu suurele edule otsustasid mehed kokku panna live-bändi tõestamaks, et nad ei ole vaid "ühe hiti mehed". Sealtmaalt algasid kontserturneed, ent mõne aja pärast tegid nad pausi. 

1991.aastal tehti comeback! 

1995.aastal alustati oma plaadifirmaga. 

2012.aastal jätkab The Twins tuuritamist ja kontsertite andmist. 

Nii-nii-nii... The Twins ei ole kindlasti sellise muusika viljeleja, mis mind minestama paneks. Nende stiil on ikka veidi erinev minu muusikamaitsest. AGA! Ma ei ole pettunud vms. EI EI EI! Nad ikka pigem meeldisid mulle! Ma küll kartsin, et mul on nende ajal igav, aga OH EI! Ikka hoog oli sees. Negatiivsust külvas liiga vali bass. Noo, lava ees olijad on ilmselt kurdid (ka mina) ja ei saanud nii head muusikalist elamust, kui kaugemal viibijad. Samas said lavaesised vaatamiselamuse. Aga mehed rokkisid väga mõnusalt laval ning olid päris humoorikad ka. Ning nende taustalauljannad olid ka võrratud. Sellised tsikad ja nii sõbralikud, naeratasid nii laval olles kui pärast autogrammitelgis.

Jah, ka The Twins jagas autogramme ning lisaks pakkus võimalust osta samal ajal plaate/DVD-sid. Aga nende puhul oli nii, et nad ei liikunud piirde ääres ja ei suhelnud vahetult fännidega, nende jaoks oli telki pandud lauad-toolid ning siis nad tulid nagu staarid ja istusid maha. Ja siis hakati laskma fänne migni 5 kaupa nende juurde. Kes sai, tegi pilti; kes sai ainult autogramme jms. Mul läks ka suhteliselt hästi, olen juba usin trügija ja sain ka sinna, aga sain ainult Ronny autogrammi ja ühe taustalaulja naeratuse :D

Ronny Schreinzer'i autogramm.

The Twins Retrolegendil

"Ballet Dancer".. Noo, mulle kõlab see kogu aeg belly-belly dancer...

Ja see pole Andrese tehtud video.

Ronny

Süntekamees...

Põhisündimees - Sven

CAMOUFLAGE

Algselt oli bändi nimeks Lizenced Technology.

Heiko Maile (12.01.1966)

Oliver Kreyssig (04.09.1965)

Marcus Meyn (02.05.1966)

Martin Kähling (lahkus aasta pärast bändi loomist ning kasutusele võeti uus bändinimi)

Camouflage' näol on tegemist samuti Saksamaa elektroonilise muusika bändiga, mis loodi 1983.aastal. 

Algus ei läinud neil libedalt, kuna nende muusikat ei mängitud eriti. Ent pärast 1985.aastat hakkas nende vastu huvi tundma üks Frankfurdi muusikatootja ja üheskoos salvestati lugu "The Great Commandment". 

1987.aastal salvestati „The Great Commandment“ veelkord ning sama aasta septembris ilmus antud laul Saksamaal. Veel samal aastal figureeris see Billboardi edetabelis ning vallutas US dance chart tabeli esikoha tervelt kolmeks nädalaks. Need saavutused tõid ansamblile tuntust mitte ainult Euroopas vaid ka mujal maailmas.

1990.aastal lahkus isiklikel põhjustel Oliver, ent 1999.aastal viis juhus mehed taas kokku ning Oliverist sai taas täisõiguslik bändiliige. 

 Camouflage' muusika on Depeche Mode'lik ning ka solisti hääl meenutab väheke Depeche Mode meeshäält. 

Nende tuntumad singlid on „The Great Commandment“, „Love Is A Shield“, „Suspicious Love“.

NOOO SUPERÄGEDAD JA SUPERVÕIMAS SHOW! Ma olin suht sillas neist! Nende tundmatud lood panid mu elama, nende tuntud lood panid mu surema! Nad olid kindlasti mu teise päeva tipphetkeks! Solist oli valges riietuses ja nii kompu! Issand, nad kõik olid nii ägedad ju! Muhedad ja sõbralikud! Noo, tõesti, ülivõrdes räägin neist ilmselt. Solist lasi mööda lava ringi, hüppas, lendas jne jne jne! Tal oli nii palju powerit, et see kõik kandus ka kuulajatesse/vaatajatesse. SUPERB! 

Nende show ajal juhtus ka midagi hullu! Nimelt.. lava oli väga efektse kujundusega, laes oli 13 diskokera. Lava keskel oli väga suur diskokera (noh, olete juba ehk videotest ja piltidelt näinud) ning mõlemal pool äärtes olid vähe väiksemad kerad. 

Noh, siis on veits näha

Ja siis... Mehed panid publiku ka kaasa laulma, et noh, neil abi vaja niiöelda.. Publik oli väga super aitama, sest sõna Confession pole just kõige keerulisem.. Igatahes lugu oli täies hoos, kui üks diskokera lihtsalt laest alla sadas.. Pildil siis paremalt küljelt.. Mitte kõige väiksem vaid see keskmise suurusega. Ja see kukkus kuhugi heliasja peale ja noh... Ega seis hea ei olnud.. Aga seda nägi pealt trummar (Heiko?) ja kui närvi ta läks (nooo, ilmselgelt mõistetav). Ta hakkas saksa keeles ropendama, karjus fakk, näitas keskmist sõrme kellelegi lava taga.. Noo ta oli ikka väga ärritunud.. Teised bändiliikmed ei saanud veel arugi, mis juhtunud oli.. Aga jah.. Kui nad pihta said, siis nad enam jätkata ei saanud. Lahkusid mõneks ajaks lavalt (muidugi nad ikka enne suhtlesid publikuga viisakalt). Siis tulid Juur ja Oja (õhtujuhid) ning hoidsid rahva tuju üleval nii kaua, kuni suur kera täiesti alla võeti (bänd poleks muidu tagasi tulnud). 

Ja kui kera oli maas, siis tuli ka bänd tagasi.. Rahvas juubeldas!

Show must go on! Nii läkski show edasi... Hakati otsast peale poolelijäänud looga ning kõigi tuju oli vaatamata äsja juhtunud itsidendile suurepärane! Ja nii nad rokkisid... Ja noo, suht lõpus oli "The Great Commandment" ja ma oleks lihtsalt võinud ära surra seal. SEE OLI VAIMUSTAV! 

Camouflage'i poisid jagasid ka autogramme, samuti istudes, aga olid siiski kuidagi avatumad kui The Twins'i omad... Sain taaskord löögile ja seekord sain kõigilt bändiliikmetelt autogrammid (lisaks kolmele põhimehele oli neil ka kidramees, mingi uus nägu... noh, minu joaks vähemalt). 

Marcuse ja Oliveri autogrammid.

Kõigi nelja autogrammid.

Camouflage Retrolegendil

Mul ausõna tuleb kananahk kui ma seda kuulan ja vaatan... Nad olid ikka suurepärased!

Marcus ja taamal trummar Heiko

Oliver

Marcus

Peaaegu kõik

 Ma olen nendega nii-nii rahul! Ootan tagasi neid! Ja see stiil ei ole ju ka minu maitse...!?!?!?!

KIM WILDE

Laval koos live-bändiga. 

Kim Wilde, sünnijärgselt Kim Smith on sündinud 18.novembril 1960 Inglismaal. 

Tema tähelend algas 1981.aasta jaanuaris, kui „Kids In America“ sisenes Briti singlimüügitabelis otsejoones teisele kohale. Sel ajal sirgus 20.aastasest Kim Smith'ist üleöö Staar ja kümne järgmise aasta jooksul lausa jumaldatud popiprintsess.

Järgmised aastad olid edukad, sest "Chequered Love", “Water Of Class”, “Cambodia” ning “You Keep Me Hangin' On” vallutasid edetabeleid üle kogu euroopa, kaasa arvatud Ameerikas.

Kim Wilde "You Keep Me Hangin' On"

Kui muusiku karjäär välja jätta, siis tema teine suur kutsumus on maastiku-kujundaja/aedniku eriala. Selles on ta piisavalt osav ja on isegi sellekohast kirjandust välja andnud. Lisaks on juhtinud erinevaid tele- ja raadiosaateid.

Kim on kahe lapse ema. 

Ta on taas oma fännide ees tagasi, esitades oma unustamatuid hitte kui ka cover'eid teiste artistide lugudest. 

Väga kihvt! Ta oli välja reklaamitud kui festivali peaesineja, kuid noh... mulle ei mõju ta nii lummavalt. Tal on väga-väga häid lugusid ja ma austan teda, aga festivalil oli temast paremaid. Vabandan väga tulihingeliste fännide ees, aga see on kõigest minu arvamus. Muidugi mõjus ta mulle positiivselt.. Tundus lavalt selline siiras... Ja noh... Kui ta hakkas laulma Alphaville' lugu "Forever Young" ja ta silmad märjaks läksid siis... ma ei saanud sinna midagi parata.. ka minu silmad läksid märjaks.. Aga ma olengi liiga emotsionaalne inimene + Forever Young... Noo, on pisarakiskuja ikka küll! Niiet, ei tasu sellest liialt palju otsida, et ma Kim Wilde ajal peaaegu nutsin.. See ei näita midagi.. See, et ma eelmine suvi Sandra "Johnny Wanna Live" ajal nutsin, oli täiesti teine tera.. Sandra on mu kõige parem ja see lugu on lihtsalt hingekriipiv ja kui Sandra nutab, siis nutan mina ka!
Mis veel Kim'ist.. Noo, laulis oma menulood ära.. oli ka tundmatuid lugusid.. Ja mulle väga meeldis, et ta laulis ka toda lugu.... Noh, mis tal oli kahasse lauldud Nenaga.. Noh, see hea lugu.. teate küll!

Aga

Kim ei jaganud autogramme! Ta oli liiga Staar, et tulla fännidega suhtlema. Hmm... Natuke kehv, või mis, Kim? Ah, suva see! Inimene nagu inimene ikka.

Kim Wilde Retrolegendil

Suurepärane lugu! 

Noo.. Suht mõttetud pildid...

Jah, Kim on udune veits.. Ta tuli pokaaliga lavale ka lõpus.. A seal võis ka vesi sees olla :D

Kimi autogramme andma oodates sebisime turvadelt välja Retrolegendi plakatid! Neil on isegi Camouflage meeste autogrammid... Ja siis lahkusime. Oli teada, et me jalutame taas kesklinna ja siis üritame takso leida. Hakkasime siis oma kottidega minema.. Mingi kahtlane mees jälitas meid... Vähemalt Helina tekitas paanikat. 

Jõudsime Russalkani, kui kaks naist tahtsid, et me neist pilti teeksime (noh, me just tahtsime ise ka pilti teha). Helina siis tegi ja nad tegid meist ka. 

Mina... olin... II päeval Retrolegendil ilma meigita... MINA!?!?!?!? Mis minust saanud on?!?! Aga noh, ega päeval polnud tuju meikida ka...

Seda Russalkat sai ikka päris palju näha...

Hakkasime kesklinna jõudma, kotid rasked... See öö me afterpartyle ei läinud, kuigi muusikat tegi Koit Toome. Kõmpisime taas draamaka juurde, et ehk veab.. NOOT! Ega siis teist korda nii ei vea.. vähemalt tundus nii.. Läksime veel edasi.. Olime juba suht selle Vabadusristi väljaku juures kui näen Saraht.. Normaalne! Aga seal oli mingi bruksikoht.. Ma sain SÜÜÜA! Sest.. mu laupäev oli ikka ilge dieedilaks.. Hommikul vist sõin mingi.. 1 juustusaia? või oli see vorstisai? Noo igatahes.. Rohkem ma sööki polnud näinud.. ja siis mingi kell 2 öösel sõin burksi.. Päris hea elu ikka! Kahju, et kaalul patareisid pole... 

Ja siis läksime väljaku kõrval seisvaid taksosid piiluma.. Leidsime suurepärase takso, saime Nõmmele 6 €.. Nooo... Veel suurem vedamine ju kui eelmisel ööl! 

Olime Nõmmel.. See öö oli kiire tee ja kohe magama, sest äratus ju 07:30...

07:30 - ÄRATUS! Magame edasi? Magame....

Ärkasime... Ma ei tea mis kell :D 10:00 vist.. Siis uitasime bussile ja kesklinna.. Käisime hessis nagu turistid ikka.. Ja läksime mingi 14:15 bussiga Rakverre, kuna sellega sai Helina Sõmerule ja mina ei pidanud väga kaua Rakveres oma bussi passima.

Ja ma suutsin Tallinnas nalja teha.. Vähemalt Helinale.. Sest.. Teate neid piirdeid, mis pannakse teedele, kuhu autod sõita ei tohi? Osad neist tulevad maa seest välja, aga osad on selliste kiviümaruste sisse pandud raudtoikad? Noo, igatahes üks selline jäi mulle tee peale ette.. Otsisime teed bussikasse ja siis mul oli kaart nina ees.. Kõnnin... ja lihtsalt kukun selle otsa... Kott lendas, jalanõud lendasid, koledad sõnad lendasid... Ikka päris valus oli.. Pealegi oli see nagu mingi aegluubis kobakäpa kukkumine.. Oleks siis olnud pauhh ja valmis.. Eiiiii! Kuidagi voolame toru otsa. Mõnus sinikas on mu igatahes... Esimene asi mida ma tegin püsti saades oli see, et vaatasin ümberringi ega keegi ei näinud.. ÕNNEHETK, sest ühtki autot ei sõitnud mööda (see on suu maantee!) ja inimesi oli.. võib-olla üks naine, kes siis just tuli ja kuulis koledaid sõnu.. Aga mul oli täitsa ükskõik sel hetkel :D

Aga noh, veidi aja pärast oli mul juba täitsa naljakas :D Naersin lambist kui see meenus. 

Olime bussikas, üks natuke joonud mees rääkis meile, et me ise oleme jumalad jne jne jne .. Igatahes.. Kes veel ei tea, siis rikkaks saab see inimene, kes teeb tööd, mida ta tõesti teha tahab! PUNKT!

KODU!!! SÖÖK!!! Ja tavapärane rutiin.. peaaegu.. 

KOKKUVÕTE: 

Olles käinud nüüd juba kahel suurel retroüritusel saan ma neid ka veidi võrrelda. Jah, see postitus on juba liiga pikk, ma ei hakka mingit üüratut analüüsi tegema.. Ütlen vaid, et RetroFest oli parem kui Retrolegend. Asi võib vabalt olla selles, et RetroFestil oli rohkem artiste, kes mulle meeldisid. Ja üldse.. Tallinnasse on küll lihtsam saada, aga Viljandi oli kohana suurepärane.. Oli rohkem festivalitunnet kui kuskil laulukal..

Aga ma olen õnnelik, et ma Retrolegendil käisin, et ma ei lasknud mõnel juhtumil oma nädalavahetust ära rikkuda ja et ma sain seal olla Helinaga. Seiklusi oli palju ja meelde ta jääb!

Very Important Peson... Nooo.. kas Kroonika telki minemise luba peaks sellise tunde tekitama...?! Ei aitäh!

Pole minu tehtud! Aga emotsioon on näha.. Ma mõtlen, et teisel pildil, kus CC ka on.. Esimesel.. peksan ma purjus trügijaid :D

KÕIGE VINGEM! Saab suht hea ettekujutuse Retrolegendist... ja kõigest poole tunniga!

JA LÄBI TA ONGI!