Häbi mulle, et pea kuu aega pole ma midagi kirjutanud ega postitanud.
Ega mu elu igav pole olnud, lihtsalt see on sisaldanud hiiglaslikke langusperioode, ent ma ei tulnud siia kurtma. Halvad ajad annavad ka kogemuse ja teevad tugevamaks, seega on kõik millekski kasulik... vähemalt ma loodan nii!
Praktika jõudis kenasti lõpule, pakuti ka tööle edasijäämisvõimalust, ent ma väga kahtlen selles (omad põhjused). Piret kiitis mind taevani, mis tegi tuju esmaspäeva hommikul ääretult heaks... Parim hinnanguleht mu nelja praktikakoha peale kokku... Ja ka ehk parim praktikaaeg mu enda jaoks.
 |
| Vahepeal oli emadepäev ka... |
Inglise keele kirjalik eksam oli paras pähkel ja mul pole õrna aimugi, mis sellest kujuneb. Suuline eksam aga oli suurepärane, teemaga vedas ja kokkuvõttes sain 19 punkti 20-st. Jah, oleks meeldinud 20, aga sain aru, et küllap maksis selle ühe punkti kinnikiilumine ühel hetkel. Õpetaja ütles, et mulle tuli hullult kasuks näitlemisoskus.. I DON'T THINK SO, 'CAUSE I DON'T OWN THIS SKILL!
Üks teisipäev oli jälle Verekeskus rahvamajas, ja mina olin kõpsti kell 10:00 rahvamajas, et ka heategu teha... Aga mu hemglo-biinitase oli niivõrd madal (117 esimesel korral, 115 teisel korral), et see ei õnnestunud. Ja siis olin ma nii kurb, nagu oleksin jätnud kedagi aitamata, mis sellest, et enda tervis on tähtsaIm! Siiskisiiski...Järgmisel päeval panin rattaga külje maha... KUIVAL TEEL! Noo, mida veel!?!? Aga ehk oli asi selles, et tegu on kruusateega + värske sillutis (paljuuuu kive) + kott jäi rattakodarasse + purjusolek. Seda viimast siiski vist mitte.
Aga doonoripäevale eelnenud päeval tahtsin pöidla maha lõigata praktikal. Ega hakkab ikka närvidele küll, kui põhimõtteliselt oled kursuselt ainus, kes veel praktikal peab käima, seega otsustasingi oma praktikaaega veidi lühendada, aga seda ebaõnnestunult. Tundsin esimest korda elus, mis tunne on, kui pilt tahab tasku minna.
Süda läikis + kõrvad vilistasid + silme ees olid tähekesed + kuumahood... Päris paha oli ikka, aina mõtlesin, et ei, palun, ma ei taha minestada, pole seda vaja!
Aga pöial on alles!
Sel teisipäeval oli aga kerge Eliisi sünnipäeva tähistamine. Rahvamaja keldrisaal + palju sööki + toredad inimesed... Mõnus!
Kolmapäeval käis meie ilumeelt rahuldamas Roman Poljanski... Too vene näitleja, kes käis meie etendust vaatamas ja aprilli alguses tegi meile lavavõitluse workshopi.
Milline soe ja sõbralik inimene + ilus mees. Tema plaan meiega on super! PS! Ma ei kavatsegi jätta praegust hooaega oma viimaseks RLNNT-s.
Mul on teine teema ka temaga, ent sellest ma hetkel ei räägi täpsemalt.
Eile algas Tallinnas festival TREFF ja täna mängisime oma etendust kuskil hoovis... VABAS ÕHUS! Kogemus missugune! Apsakaid oli ohtralt (just tekstilisi), ent endal oli tore ja publikul ka vist. Kõige kurvem on see, et ma ei saa seda festivali nautida mingi neetud ajaloo riigieksami pärast.. Ma ei tea, mis mulle pähe lõi, et selle valisin. aga enam pole midagi teha. Seega naasen ma nüüd ajaloo juurde ja jään selle külge mõneks tunniks taas, sest see toimub juba teisipäeval!
Ja koolis pole üldse kerge, kuigi lõpp peaks ju terendama... Igasugused iseseisvad tööd (päris mahukad) + praktika aruanne ja kaitsmine + lõputöö + lõputest + igasugu pudi-padi veel.. Oh, veidi enam kui kuu aja pärast on see kammajaa lõppenud..
Mul on nii ilus kleit (noh, mulle meeldib) ja kingad on ka olemas... Ja ma tahaksin olla ilus sel päeval :D
 | |
| Sain pildid maavanema vastuvõtult, noo, 9.klassi kleit leidis | kasutust |
