Ma mtõlesin kas olla rõve või mitte.. Olla või mitte olla ??..
Otsustasin, et olen. Palun, külastage mu blogi ikka ja jälle.. Ma ei ole küll normaalne, aga ehk elate üle...
Niisiis, mingi pool tundi tagasi kõndisin ma imelikult. Ja sain aiai... Ja see ei olnudki nii valus.. Aga kui vaatasin... Siis hakkasin ka valu tundma... Ma natuke karjusin kaa... Aga ei ropendanud:D
Tegelt ma tahaks rääkida U. Alenderi luuleraamatust "Truu nailonkuu" aga jääb praegu ära. Sest loogiliselt - väga ilgelt rõve teadaanne ja hämmastavalt armas teadaanne ei mahu ühte postitusse...
Pildu kaaa... Et te ei peaks
ise ette kujutama..
ise ette kujutama..
fuh, jak! aga miks mitte, samas. iga valu ja rõõm väärib jagamist :)
VastaKustutaja nõustun, et rõve ja armas ei mahu koos ühte postitusse
VastaKustutanojaaa, mulle kohe meeldib pildistada oma harva ette tulevaid purunemisi :) kord tahtis ema pildistada kui isa mulle näpitsad oli pähe pillanud ja verd lendas... aga ma ei lubanud, nüüd kahetsen :D
VastaKustutaja armas postitus tuleb ka, millalgi:)