I don't know why they call it heartbreak. It feels like every other part of my body is broken too.

Ma pean seda kirjutama.. Ehk teeb see kõik lihtsamaks.. kuigi ma kardan, et mitte..

Ma olen alati mõelnud, et kuidas saavad inimesed olla nii murtud ja lootusetud, kui nad on kellestki lahku läinud. Ja nüüd ma kahjuks saan neist aru. OI KUIDAS SAAN!!

Te pole kohustatud edasi lugema, see on pigem selleks, et ma saaksin üle millestki, mis on nii valus...

They say that if you love someone you should let them go, but they never say what to do when they don't come back.

Paar viimast kuud olin ma justkui pilvedes.. Kõik mu ümber tundus nii hea ja maagiline, ma ei arvanud kunagi, et see nii kiiresti otsa võib saada.. 

Ma leidsin Jüri.. Ma ei tea, kas leidma on õige sõna.. Pigem leitakse kadumaläinud mänguasju ja hüljatud loomi.. Aga mina siiski leidsin Jüri.. Või tegelikult.. Tema leidis minu.. Nii väitsin ma endale.. Aga ma ei hakka valetama - ilmselt olid tema tunded minu vastu alguses tugevamad kui minu tunded tema vastu.. Ent see mis ikka loeb on see, kelle tunded olid lõpus tugevamad.. Ja ma ei taha olla mingi egomaniakk ega midagi, aga ma olen 100% kindel, et minu tunded olid 1 0000 0 000 0 00  00 0 0 00 korda tugevamad!!! 

Kõik sai alguse Kirnast.. Seal aset leidnud valvuri erialakursusel.. Oleksin ma teadnud, et seal käimine mulle nii rängalt kätte maksab... Ausõna!! Ma oleksin pigem töötu praegu ja elaksin kuskil prügimäel.. 

Algus oli ilus. Esimestel päevadel oli Jüri vaikne.. Vaatas mind pigem sellise kummalise pilguga.. Et miks sa selline oled??? Aga siis.. Grupitöö käigus saime tsipa rohkem aimu teineteisest.. Järgmisel korral ta juba vaatas, kuidas ma relva kokku panen ja naeris.. Ja sealt see kõik tekkiski.. Mina mõtlen nii.. Järgmisel päeval oli eksam.. Ta oli suhteliselt toetav.. Ja siis oli kojuminek..

Koju jõudes oli mul FBi postkastis kiri kelleltki Jüri Suurelt. Polnud kahtlustki, kes too on.. Kirja sisuks oli: "Sa oled pesuehtne blondiin! :)" Ja me hakkasime suhtlema. Rääkisime palju sel nädalavahetusel.. Järgmisel nädalal Kirnas oli ka suhtlus väga vaba.. Siis sai ta naerda taas mu üle.. Kuidas ma nuiaga maadlesin.. 

Ühel õhtul aitasime ühel kaasõppuril relva järeleksamiks harjutada.. Olime ise justkui instruktorid.. Pärast seda jäime kahekesi klassiruumi poomist mängima.. Tahvlil erinevate sõnade ja ühendite jms.. Kuni öörahuni.. Siis ühel õhtul käisime koos jooksmas.. Kahekesi.. Ülejäänud õhtutel istusime poole kaheni öösel üleval.. Siis polnud me küll kahekesi, aga meil oli silmside.. Üüratu silmside! Taktikalise laskmise eksamipäeval oli ta minuga koos nii palju kui sai.. Puhastas mu relva.. Kuulasime kahekesi Star FMi.. Tegi mulle camouflage'ga sõjamaalingu, et mul eksamil ikka paremini läheks.. Ja olen ma naiivne või mitte - see aitas! 

Ja õhtul oli raske Kirnalt lahkuda... 

Siis nägime alles nädal hiljem.. põhilisel eksamipäeval.. Harjutasin tema peale käte rauastamist.. Ja olin  õnnelik.. Oi kui õnnelik!!! 

"Love can sometimes be magic. But magic can sometimes... just be an illusion."

Ja suhtlesime netis edasi... messid tulid mängu.. Siis tuli ta mulle külla.. Ma ise ka imestasin, et ma kedagi nii kiiresti enda juurde lasen.. Mitte kunagi varem polnud midagi sellist juhtunud.. Ma ju tundsin teda alles kuu aega (jah, selle vähese tundmise juurde tulen hiljem tagasi)... Aga ei, mul ei olnud mingit probleemi vanematele rääkimisega.. Et mingi kutt tuleb minu juurde.. Ja seda ka ööseks... 

Ja kohale ta tuligi.. Oi kui palju ilusaid mälestusi on... Hea, et neid ei saa murtud süda ära võtta.. Ja siis juba läks taas... Selle aja jooksul jõudsime arusaamale, et meist peaks nö paar saama.. Ja sai ka.. Oi ilus aeg! 

Põhjaka Hessis... Ja mina veel arvasin, et ma meeldin talle sellisena nagu ma olen....

Mees ja loom.. Mis saaks olla armsam?

Järgmine kord kui kohtusime.. Tallinnas. Ta isa korteris.. Ka Helina oli.. Seoses retrodiskoga Panoraamis. Ta nägi vaeva, et sinna saada.. Müüs oma vaehtuse maha, et saaks minuga koos olla.. Vähemalt nii uskusin mina... Kõik oli nii hästi.. 

Järgmisel päeval läksime juba mina, Jüri ja Helina koos minu perekonnaga meremuuseumit, lennusadamat ja teletorni külastama. Kõik oli ikka nii ilus ja hea.. Nii mitteusutav..

Lennusadamas...

Teletornis...

Mäkis

Järgmine kord.. Mina Ristil. 1.septmeber - Jüri väike õde Marie läks esimesse klassi (südameröövel plika!... nagu ta vendki.. aga heas mõttes!) ja Jüri isa sünnipäeva pidamine. Ehk siis. Lisaks perekonnale tutvusin või nägin ma ka lähedasi perekonnatuttavaid, Jüri parimat sõpra, teisi noori jt.
Lisaks sünnipäevale sain nende mõne päeva jooksul avastada Läänemaad, sõita mossega.. Elu oli kui lill!

Järgmine kohtumine oli Bad Boys Blue kontserti ajal.. Saime Tallinnas aega veeta paar päeva.. Iseenesest olid need nukrad päevad, ent ega alati ei saagi kõik olla roosiline.. Aga ta kannatas selle välja.. Või nii ma arvasin.. 

Pärast seda.. Järgmine kord.. 1.oktoober - Jüri tuli taas minu juurde. Veetsime mõned päevad koos.. Päevad täis usaldust ja ka halbu seiku, ent siiski midagi üliolulist.

Pannkoogimeistrid

Ja nii sõitsin mina juba varahommikul Tallinna poole, et sealt edasi Ristile minna ning sealt suunduda Saaremaa poole.. Saaremaale, kus toimus sel ajal Saaremaa Rally ja kus elavad Jüri vanavanemad.. Ja seal hakkasid ilmnema probleemid.

Lühidalt - mind jäeti maha esmaspäeval, 1 päev pärast seda kui meil täitus 2 kuud (meenutan siin, et Martti, ehk siis mu eks enne Jüri jättis mu maha 1 päev enne seda kui meil oleks täitunud 2 kuud... kas pole mitte huvitav?!?!) Põhjuseks see, et me olevat liiga erinevad inimesed.. Ja mina polnud valmis oma põhiolemust - energilisust ja rõõmsameelsust - vähendama.. Ning meil polevat tulevikku. Vot, praegu tahaks küll siin avalikult kõik v**** saata! Mis kuradi vabandused!??!?! Kas ma tõesti pean kloostrisse nunnaks minema, et kutid mulle enam nii värdjaid vabandusi ei otsiks mahajätmiseks?? Mis teil häda on!??!?! Ma tean, et ma pole mingi iludus, isegi mitte harju keskmine, aga ka mina olen väärt õnne! Ma pole halb inimene... Ja ma ei mõista, miks on nii raske mind armastada... 

Ma tean, et ma olen loll, kuna astusin kaks korda ühte ämbrisse (tutvus ja kohe suhtesse) ja ega kaks ilma kolmandata jäägi (samas, Karliga oli ka väga lühike tutvus ja siis väga lühike suhe.. niiet kolm peaks täis olema ju teoreetiliselt!?!?!)... Aga reaalselt!! Ma pole mitte kunagi mitte kellegi vastu midagi sellist tundnud nagu ma tunnen Jüri vastu.. Ja ma tean, et me tundsime teineteist nii vähe aega.. Oleksime võtnud aega rohkem tutvuda, siis ma ehk ei peaks siin nutma silmi peast.. Oleks tema ehk avastanud, et me oleme nö erinevad inimesed ja poleks mina nii fallen in love...

Ma täiesti mõistan, et mulle lähedased inimesed on minu pärast mures.. Ma oleks ka... Aga see, mis praegu toimub.. Ma pean sellega ise hakkama saama.. Ma pean ise ära nutma oma nutmised... Ma pean ennast ise tühjaks karjuma.. Ma pean ise leidma selle aja, et vaadata enesesse ja mõelda, mida ma elult tegelikult tahan... 

Ma siiski ei kahetse seda suhet Jüriga.. Jäi see küll kahjuks lühikeseks ja jäid nii paljud plaanid ellu viimata, aga ma sain sellest suhtest nii palju uut... Ja ehk see suhe õpetas mulle viimaks, et õpi inimest tundma enne, kui temaga suhtesse astud.. Ma tõesti loodan, et seda see mulle õpetas! Kuigi.. Ega pole vaja karta - niipea ma ei armu ja suhtesse ei astu!

Niiet kui ma tahan nutta, siis laske mul seda rahus teha.. Ärge sundige mulle oma toetust peale.. Ma küll hindan seda, aga see võtab mul hinge kinni ja ma ei saa hingata.. (seda enam, et ma avastasin, et täiel lahinal nutmine võtab ka hinge kinni..) Niiet jah.. Aitäh, et olemas olete, aga kahjuks vajan ma rohkem aega enesele.. 

Mina elan seda hetkel läbi, mitte teie.. 

Mina pean jätma hüvasti millegagi, millega ma ei taha...

Mina pean saama hakkama OMA ELUGA.. Teie ei saa minult seda valu ära võtta, teie ei saa elada minu elu.. 

Mina sain petetud ilusate sõnadega.. 

Mina olen loll naiivne blondiin, kes uskus ühe kena pika noormehe ilusaid sõnu.. 

Mina olin see, kes uskus, et maailmas võib olla ÜKS inimene, kes mind tõeliselt armastab..

Kes kardab, et ma võiksin enesele midagi teha sellepärast... Te eksite rängalt minus! Ma olen hetkel väga nõrk, ent ma olen piisavalt tugev selleks, et sellest kõigest kord üle saada.. Elu on liiga väärtuslik, et seda lõpetada mingi neetud tropi pärast, kes ei suutnud mind hinnata.. Sest väitke mida tahate, ma olen eriline! See ei pruugi kõigile meeldida, see erilisus, aga see on minus ja see jääb minusse.. Ja ma siiralt loodan, et ma kunagi leian selle inimese, kes armastaks mind nii nagu ma seda väärin.. Ja ma olen suhteliselt kindel, et kunagi suudan ma ka Jürile andestada selle..Lihtsalt praegu on liiga palju palutud seda kohe teha... Sest AEG PARANDAB KÕIK HAAVAD!

Üks laul, mis läks mulle meie suhte ajal hinge ja mis nüüd on hea pisarakiskuja..

Ja laul, mis olevat Jüri oma.. Ka pisarakiskuja...

Jää hüvasti!