“Older men declare war. But it is youth that must fight and die.”

Ma olin kahevahel, kas teha oma kahesajas postitus rõõmsates toonides või kurbades... Otsustasin rõõmsates seda teha, ent ma ei saa mööda vaadata kurvast osast...

Täna, 3 aastat tagasi, langes Afganistanis Raivis Kang, minu vanatädi poeg... Noor mees, kellel oli armastav kaasa, tore perekond ning ainult head iseloomuomadused...

3 aastat....

Ma ei olnud Raivisega kunagi väga-väga lähedane... Ta oli rahulik ning tagasihoidlik poiss, vähemalt mulle jäi temast selline mulje... Peaaegu kuni lõpuni... Tegelikkuses.. Viimastel aastatel (enne langemist) hakkasime me kuidagi paremini läbi saama. Kui kuskil sünnipäeval kokku sattusime, siis oli ta ikka juba enesekindel ja julge ning suhtles.. Viimane mälestus temaga seoses on mu vanaisa 60ndalt juublilt... Raivis oli ka seal.. Paar päeva pärast seda läks ta Afganistani... Ja tagasi ta enam ei tulnud.. elusana... Seal juublil istus ta mu vastas... Meie pilgud kohtusid ja me muigasime ikka täitsa südamest mu vanaema üle..

See hommik, see paganama 23.augusti hommik 2009.aastal.. See hommik oleks võinud vahele jääda.. Mäletan, kuidas ma magasin veel, kell on alles mingi 7 äkki, kui kuulsin läbi une ema telefoniga rääkimas.. Ta kordas aina, et EI OLE! EI OLE VÕIMALIK! EI OLE!... Ja ta häälest oli aru saada, et ta hakkab nutma.. Ja siis ma sain aru, et kõige hullem on juhtunud... Ma üritasin silmi kinni pigistada, edasi magama jääda, et ehk on see kõigest VÄGA HALB UNENÄGU! Aga see ei olnud nii.. See oli kõige karmim reaalsusehetk mu senises elus!

Kui ma lõpuks voodist välja otsustasin tulla, siis ei osanud ma midagi öelda.. Mul olid lihtsalt silmad märjad... nagu emmelgi.. See oli kõige uskumatum asi üldse! 

Minu peast käis nii mitu korda läbi mõte, et seal Afganistanis on mingi eksitus... Et tegelikult on Raivis elus.. Et nad ajasid midagi sassi.. Et varsti tuleb vabandus, et Raivis on elus ja nad olid ta kellegagi segi ajanud... aga seda ei tulnud! 

Leinatalitus toimus Tallinnas Kaarli kirikus 29ndal augustil.. Me läksime sinna sõjaväe bussiga.. See oli valus, aga ilus.. Kõik inimesed.. Loomulikult olid seal ka veebel Salmuse lähedased, sest mõlema langenud leinatalitus oli ühel ajal.. Ja kui valus oli neid nutvaid inimesi näha, KUI VALUS!  

Nüüd puhkab Ta Tõrma kalmistul... Ta on meile lähedal!

Samuti käis pärast uudise teadasaamist mu peast läbi üks väga inetu mõte... Miks pidi langema just Raivis nende ligi 300 poisi seast? Miks just tema?!??!?! MIKS!?!!? Ma tean, et see on väga enesekeskne ja nõme mõtlemine.. aga olgem ausad! kindlasti on nii mõelnud ka teised lähedased, kes on kaotanud kellegi seal kaugel... 

Ja mis siiani ikka veel tohutult haiget teeb on see, et Ta suri hiljem vigastustesse. Miks teda ei suudetud päästa??? Oleks ta siis kohe surma saanud nagu temaga koos langenu.. EI! Tal oli veel elunatuke sees.. Miks ta poleks siis võinud ellu jääda? Miks tema elu eest piisavalt ei võideldud?? Ma saan aru, et arstid on ka inimesed ja nad annavad niigi endast parima, ent ma usun, et selliste tunnete tundmine on ka õigustatud lähedaste poolt... See tuleb meile andestada!

Loomulikult olen ma kuulnud palju vastakaid arvamusi selle kohta, et ise oli loll, et sinna sõjatandrile läks! Aga ta ei läinud sinna ju surema!! See polnud tema plaan! Tema plaan oli tulla tagasi ja luua oma perekond! Oma kodu.. Ta oli noor mees! Ta oli hea mees! Öeldagu mis tahes, minu jaoks oli ja jääb ta ka KANGelaseks!

Raivis oleks saanud 28ndal juunil 29 aastaseks.. See armas noormees, kes oli alati nii vaikne ja viks... Ta jääb igavesti nooreks... 

Artikkel Virumaa Teatajas....

Me ei unusta Sind mitte kunagi! Ma luban!