Ma ei taha, et sellest tuleks kurb sissekanne, aga kahjuks on hetkel meel kurb... Kurb on meel nende pärast, kes jätsid eile oma elu Haapsalus.. Nende pärast, kellel ei olnud mitte midagi teha selleks, et pääseda sellest... See, et ma neist kedagi ei tundnud, ei tähenda, et mul oleks ükskõik. Ei, mul ei ole ükskõik! Tean, et olen liialt hellahingeline ja võtan südamesse asju, mis paljudest teistest suhteliselt mööda lähevad.. Mõeldakse küll, aga see ununeb ka mõne hetke pärast...
Seal ei olnud ju ainult lapsed, keda vanemad ei tahtnud.. Seal olid lapsed, keda vanemad ei suutnud kasvatada kas siis rahalistel või mingitel teistsugustel põhjustel..
Oh ei tea... Sellest elust ei leia mingeid seaduspärasusi.. Kurb on nii.. Kui leiaks mingigi põhjuse, miks miski juhtub, siis oleks märksa kergem asjadega leppida.. Mu mõttemaailm on küll mõneti arusaamatu, aga nii ma mõtlen..
Laual põleb küünal...
Päikene tõuseb ja vaob,
inimene elab ja kaob...
Kui ma olen asjast õigesti aru saanud, siis seal olidki ju sügava vaimse ja liikumispuudega lapsed, seega väga võimalik, et nende seal viibimine oli lihtsalt paratamatus, ning ei sõltunudki otseselt kellegi tahtest. (vanemate jm)
VastaKustutaAga jah, kurb muidugi, et sellised asjad juthuvad...