"Varjulaps" P. F. Thomése

"Puuduolev sõna. Naist, kes matab oma mehe, hakatakse kutsuma lesknaiseks; meest, kes kaotab oma naise, leskmeheks. Vanemateta laps on orb. Aga kuidas nimetatakse surnud lapse isa ja ema?"

Pärast pisitütre surma leiab hollandi kirjanik P. E. Thomése end haudvaiksetest tubadest, keset tundmatuid sõnu, mida ta peab alles õppima kirjutama. "Kui ta veel kusagil on, siis nendes sõnades, mida ma öösiti ootan.

"Varjulaps" on pandud kirja vahemikus 16. aprill 2002 kuni 1. märts 2003, pärast seda, kui ajuverehooksu tagajärjel suri kirjanik Pieter Frans Thomése kuuenädalane tütar Isa.

"Varjulaps" on hingesööbiv otsing. Kogu elu on peapeale pööratud, kõik tähendused tuleb uuesti leida. See on vapustavalt kaunis mõtisklus armastusest, surmast, isiklikust tragöödiast. See on pühendus kallile lapsele.

See on tõsiselt hea raamat, paneb mõtlema sellele, kui lühike võib olla elu. Ausõna, peaaegu võimatu on kujutada ette, mida tunnevad vanemad, kes kaotavad oma lapse. Ma ei tea isegi seda, kumb on hullem - kaotada laps natuke pärast sündi või kaotada siis, kui too on elanud juba mingi pikema aja.

See kirjanik peab küll väga tugev olema, et ta suutis selle kirja panna. Tegelikult võis see teda aidata. Ta sai oma mõtted kirja panna ja ehk see tegi asja tibakese kergemaks.

Seda raamatut oli hea lugeda, kuigi teema oli väga raske ja nõudis süvenemist. Nimelt oli raamat oma väikestest peatükkidest kokku pandud. Nii oli lihtsam lugeda, mõni mõte oli vaid paarilauseline.

"Varjulast" soovitan lugeda. Ehk mõistame pärast selle raamatu lugemist inimesi, kes on pidanud oma lapse matma...

Ka mind kummitab see mõte - kuidas nimetatakse surnud lapse isa ja ema?...