Mul oleks nii palju kirjutada, aga olen nii exhausted ja ma ei tohi nagunii neist asjust eriti rääkida, mida ma tegin ja kogesin reede õhtupoolikust kuni tänase õhtupoolikuni. Mul oli esimene SBK ehk sõduri baaskursuse nädalavahetus Järvamaal ja see oli julm! Aga ei, meile öeldi, et see oli alles "pehmo" nädalavahetus, varsti nutame kõik. Lühidalt öeldes: me jooksime öösel kell 12, saime magama kell 2, ärkasime kell 6, jooksime jälle, kella 8st hakkas õppetöö, drillisime-drillisime-drillsime, Eleri õppis ära, milline on tema parem käsi, enam ta seda unustada ei taha... Siis vedas ja saime juba kell 12 öösel magama ja lasti rahulikult kella 6ni põõnata, siis jälle hull hommikujooks, Eleri unustas kindad ja mütsi sisse, seega jooksis palja peaga ja tegi kätekõverdusi jääga kaetud asfaltil paljaste kätega, enam ta kindaid ei unusta... Toenglamang ja kätekõverdused olid väga teemas ja eriti tore on see siis, kui sa neid eriti teha ei suuda...
Hetkel põen valusate lihaste käes, musklid on hiiglaslikud ja põlved sinised.. Täna tegime väga kihvti drilli... Tempo on ikka väga kiire ja tegevus intensiivne, juba vaikselt mõistan, mida vaesed ajateenijad läbi teevad (noh, meil on intensiivsem, sest meil tuleb lühikese ajaga võimalikult palju asju läbida).
Instruktorid on karmid, aga ega see polegi naljategemise koht, ülejäänud õppurid on väga sõbralikud ja vahvad, olen viie kutiga ühes magalas. Kokku on meid 14, naissoost isikuid neist 4.
Veel on jäänud 6 nädalavahetust (2 neist on vägavägaväga valedel aegadel!), üks neist kuulub rännakule.. Varustusega täidetud seljakott + rakmed ja lased üle 20 km järjest erinevatel maastikel. Lõbus.. Või siis mitte! Igatahes tuleb mul oma füüsisega väga palju tööd teha nüüd, et see kõik üle elada ja läbi teha.
Ma pole kunagi väitnud, et ma olen normaalne tütarlaps ja kusjuures - normaalsed inimesed on igavad! Ma ei peagi suuremale osale inimestest, kes mu ümber liiguvad, meeldima, sest ma pole sündinud, et teie meele järgi olla. Seega teen, mida tahan! Ja kui see teile ei meeldi, siis who cares?? Mina mitte!
Üldiselt ütlen nii palju, et mul on ääretult kahju mõne enda tehtud vea pärast. Kui tahad, et karma kätte maksaks kellelegi, siis vahel juhtub, et ta maksab hoopis sulle endale... Täpselt see juhtus minuga... Inimene, kes oli mu elus üsna olulisel kohal, ütles põhimõtteliselt, et ta ei soovi enam minuga suhelda, sest sellel mõttetul loba ajamisel ei ole mõtet. Ja kes on süüdi selles kõiges? Mina ise, ainult mina ise... Mõned vead võiksid tõesti elus tegemata jääda... Aga tore, et teistel minu vigades osalenutel nii hästi läheb....!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar