Life must be lived as play!

Kuskohast küll alustada...? Praegu on nii palju mõtteid ja asju südamel, tahaks kõik siia kirja panna, aga kindlasti miski ununeb. Üritame siis alustada võimalikult algusest... Pühapäevast? Tundub nii.

Titanic 2012, miniseries

Armsaim armastus.

 Minu tore vend nägi ETV2-s reklaami, pani kirja ning mina vaatasin pühepäeva pärastlõunal selle ära. Tegemist oli siis Inglismaa toodanguga (2012.aasta oma), kestis umbes poolteist tundi ja oli vägagi huvitav. Muidugi oli palju sarnast Cameroni igihaljale Titancu filmile, ent ega's lõppu saagi ju muuta.. Või siis laev ei upugi mõnes filmis? Igal juhul oli selles filmis väga palju keskendutut karakteritele ja erinevatele tegelaskujudele, mis tegi vaatamise nppvõrd huvitavaks! Ei olnud ainult ühe armastajapaari lookene, vaid oli mitu erinevat lugu.
Ja lõppes ikkagi kurvalt... väga kurvalt...

Ja mis on veel oluline: pärast filmi guugeldasin näitlejaid, sest nii mõnigi jäi silma. Selle tulemusan leidsin sellise näitleja nagu Glen Blackhall (itaalia päritolu) ning leidsin ka tema arvatava FB-i konto. Mida ma tegin?
Noh, mina kui Eleri kirjutasin talle. Ja ma võin naiivne olla, ent see konto PEAB kuuluma päris G. Blackhall'ile. Muud võimalust ei ole!
Noo, igal juhul kirjutasin talle (mitte midagi pikalt) ja ütlesin, et jäi mulle silma ning soovisin talle kõike head karjääris ja elus ning sõnasin, et teda on ootamas helge tulevik (sest noo tõesti, tema roll Titanicus oli amazing!). Kas ma ootasin, et ta vastaks? Noooo, sügaval sisimas muidugi, aga esmaspäeva hommikuks oli see tegu juba ununenud (ja ehk see oligi oluline). Niisiis... eile, teisipäeval, olin praktikal ja käisin siis vahepeal FB-s. Seal oli igasugu huvitavat ja oli ka kiri G. Blackhallilt... Kas ma olin rõõmus? HELLYEAH! Ta tõesti vastas. Vaat kui pisike asi võib inimese õnnelikuks teha.. Ta vastas midagi seesugust, et aitäh, Eleri, sa oled väga lahke. Ilusat päeva jätku ja big hugs :D Noo, itaallased ongi ju familiaarsemad kui meie, külmad eestlased. Aga jah, selline asi muutis mu päeva küll ilusaks.
Nii, jõudsin juba teisipäeva, aga tuleb rääkida ka esmaspäevast.

Kohe kohe on möödas aasta etendusest, mida mängiti Tšernobõli veteranidele Pärnus.

Tänu, mida on jagatud vaid 40-le valitule...

Esmaspäeva õhtul oli ETV-s "Tšernobõli samuraid" ja ma loomulikult vaatasin seda. Südamlik ja hea. Rõõm oli näha väärikat Jaan Krinalit, kellega on olnud kokkupuude (ikka sellesama etendusega eelmisel aastal, Tšernobõli katastroofi 25.aastapäeval). Vaatasin ja mõtlesin, et kuigi Gorba oli üks NSVL-i lammutajatest, ei saa ma teda MITTE KUNAGI täies suuruses austada, sest see, mida ta tegi pärast katastroofi... see on ANDESTAMATU! Miks evakueeriti Pripjati elanikud alles paar päeva pärast plahvatust?? MIKS!?!?! Miks maailma ei teavitatud!?!?!? Miks viidi mehi sinna ennast tapma!?!??! MIKS, MIKS, MIKS!?!?!?

Noo, nii ma siis istusin ja vaatasin koos isaga seda... Ja veidi enne lõppu, kui Krinal ja Kilk andsid surnuaias tolle medali/ordeni/märgi ühele teisele veteranile (välismaa veteran, grupist, kus on surnud juba enamus veteranidest, sest nad põhimõtteliselt visati surmasuhu... nad olid arvatavasti kõige hullemas olukorras katastroofi tagajärgi likvideerides...), siis mu süda jättis lööke vahele, mu silmadesse kogunesid pisarad... Sest Krinal ütles midagi seesugust, et neid märke/ordeneid/medaleid (ma tõesti ei leia õiget sõna) tehti vaid 40. See tähendab, et nende omanikuks said väga väga vähesed... Ja siis ma taipasin, et ka meie trupil on see... Ja see oli... see oli üks väga väga kummaliselt ilus hetk... See oli tähendusrikas hetk. Ma arvan, et ma poleks ilma Tuleviku kroonikata selline inimene, nagu ma praegu olen... Ma ei huvituks sellest teemast nii palju.. Ja mul tulb olla tänulik, ja ma olengi!

Ja 26.aprilli eelõhtul oleks paslik kaastunnet avaldada kõigile lahkunud veteranide omastele... Need inimesed olid kangelased! On kangelased! Ja samuti jõudu, jaksu ning rõõmsat meelt kõigile meie seas viibivatele veteranidele.. Et teie elu natukenegi lihtsamaks muutuks!

+ nägin ma esmaspäeva hommikul vanaema ja vanaisa, läksime ühe bussiga linna ja rääkisime. Hea algus päevale. 


Eilne päev oli ka imetore. Praktika läks sujuvalt, lõbusalt. Sain ka selle toreda kirja. Teatrikohvikus leidsin Virumaa Teataja esilehelt enda. Selle tõttu läksin ka pärast nö näitekat Raja poodi, et see leht endale muretseda :D
http://www.virumaateataja.ee/818704/eksamid-panevad-lopetajad-proovile/
Siis sain lõpuks koju, sheerisin FB-s ka seda linki ja üks mu sugulane, kellega mul ei ole väga kokkupuudet olnud (ainult suguvõsakokkutulekul), ütles midagi nii ilusat:
"Vaatan ja imetlen siin FB-s, et sa oled väga ilus ja tubli ja eriline sugulane mul ;)"
Tõesti, mu süda karjus õnnest, sest päev oli nii hea olnud.. Pisiasjad muudavad elu täiuslikuks.


Ning siis täna... Praktikal oli üsna raske, aga meil oli ikkagi tore :)
Ja pärast kui bussipeatusest kuivati poole kõndisin, nägin, et vanaema ja vanaisa teevad kuuris juures puid. Läksin nendega rääkima.. Ja jälle oli nii hea. Ja lõpuks kui oma rattani jõudsin ja koju sõitsin, siis oli nii hea olla. Päike paistis, oli soe ja rõõm oli rattaga sõita, sest kõik tundus nii õige ja hea. Ja kodus ma ei pidanudki Mario või Janeli peale karjuma.. Saime hoopis nalja visatud ja hästi läbi.. Te ei kujuta ette, kui hea tunne see on, sest me ei tee muud kui kakleme.

Seega, seni on mul hea olla... Ja ma loodan, et laupäev ei tekita minus masendust... Aga... ma ei ütle, et olen selleks valmis, aga ma olen selleks tööd teinud ja ma teen veel ja ma usun, et ma annan endast minimaalselt 100, maksimaalselt 1000%.

Ahjaa, sain ka oma plaadi kätte (SmartPosti jama).

RETROLEGEND, I'm so waiting for it!

Minu esimesed

Ma lõpetan tänaseks..

Head ööd!