“Don’t count every hour in the day, make every hour in the day count.”

Häbi mulle, et pea kuu aega pole ma midagi kirjutanud ega postitanud.

Ega mu elu igav pole olnud, lihtsalt see on sisaldanud hiiglaslikke langusperioode, ent ma ei tulnud siia kurtma. Halvad ajad annavad ka kogemuse ja teevad tugevamaks, seega on kõik millekski kasulik... vähemalt ma loodan nii!

Praktika jõudis kenasti lõpule, pakuti ka tööle edasijäämisvõimalust, ent ma väga kahtlen selles (omad põhjused). Piret kiitis mind taevani, mis tegi tuju esmaspäeva hommikul ääretult heaks... Parim hinnanguleht mu nelja praktikakoha peale kokku... Ja ka ehk parim praktikaaeg mu enda jaoks.

Vahepeal oli emadepäev ka...

Lisaks praktikale tuli mul palju aega veeta erinevaid eksamiaineid õppides ja korrates (olgem ausad, vaid kahe aine!), ent kõige hullem on alles ees...
Inglise keele kirjalik eksam oli paras pähkel ja mul pole õrna aimugi, mis sellest kujuneb. Suuline eksam aga oli suurepärane, teemaga vedas ja kokkuvõttes sain 19 punkti 20-st. Jah, oleks meeldinud 20, aga sain aru, et küllap maksis selle ühe punkti kinnikiilumine ühel hetkel. Õpetaja ütles, et mulle tuli hullult kasuks näitlemisoskus.. I DON'T THINK SO, 'CAUSE I DON'T OWN THIS SKILL!

Üks teisipäev oli jälle Verekeskus rahvamajas, ja mina olin kõpsti kell 10:00 rahvamajas, et ka heategu teha... Aga mu hemglo-biinitase oli niivõrd madal (117 esimesel korral, 115 teisel korral), et see ei õnnestunud. Ja siis olin ma nii kurb, nagu oleksin jätnud kedagi aitamata, mis sellest, et enda tervis on tähtsaIm! Siiskisiiski...

Järgmisel päeval panin rattaga külje maha... KUIVAL TEEL! Noo, mida veel!?!? Aga ehk oli asi selles, et tegu on kruusateega + värske sillutis (paljuuuu kive) + kott jäi rattakodarasse + purjusolek. Seda viimast siiski vist mitte.

Aga doonoripäevale eelnenud päeval tahtsin pöidla maha lõigata praktikal. Ega hakkab ikka närvidele küll, kui põhimõtteliselt oled kursuselt ainus, kes veel praktikal peab käima, seega otsustasingi oma praktikaaega veidi lühendada, aga seda ebaõnnestunult. Tundsin esimest korda elus, mis tunne on, kui pilt tahab tasku minna.
Süda läikis + kõrvad vilistasid + silme ees olid tähekesed + kuumahood... Päris paha oli ikka, aina mõtlesin, et ei, palun, ma ei taha minestada, pole seda vaja!
Aga pöial on alles!

Sel teisipäeval oli aga kerge Eliisi sünnipäeva tähistamine. Rahvamaja keldrisaal + palju sööki + toredad inimesed... Mõnus!

Kolmapäeval käis meie ilumeelt rahuldamas Roman Poljanski... Too vene näitleja, kes käis meie etendust vaatamas ja aprilli alguses tegi meile lavavõitluse workshopi.
Milline soe ja sõbralik inimene + ilus mees. Tema plaan meiega on super! PS! Ma ei kavatsegi jätta praegust hooaega oma viimaseks RLNNT-s.

Aga tänu temale on mul kondid ja lihased juba teist päeva haiged, sest noh, ta ikka väänas ohtralt + ta näpistas mind, sest ma naersin valel hetkel :DDDDDD
Mul on teine teema ka temaga, ent sellest ma hetkel ei räägi täpsemalt.

Eile algas Tallinnas festival TREFF ja täna mängisime oma etendust kuskil hoovis... VABAS ÕHUS! Kogemus missugune! Apsakaid oli ohtralt (just tekstilisi), ent endal oli tore ja publikul ka vist. Kõige kurvem on see, et ma ei saa seda festivali nautida mingi neetud ajaloo riigieksami pärast.. Ma ei tea, mis mulle pähe lõi, et selle valisin. aga enam pole midagi teha. Seega naasen ma nüüd ajaloo juurde ja jään selle külge mõneks tunniks taas, sest see toimub juba teisipäeval!

Ja koolis pole üldse kerge, kuigi lõpp peaks ju terendama... Igasugused iseseisvad tööd (päris mahukad) + praktika aruanne ja kaitsmine + lõputöö + lõputest + igasugu pudi-padi veel.. Oh, veidi enam kui kuu aja pärast on see kammajaa lõppenud..

Mul on nii ilus kleit (noh, mulle meeldib) ja kingad on ka olemas... Ja ma tahaksin olla ilus sel päeval :D

Sain pildid maavanema vastuvõtult, noo, 9.klassi kleit leidis 

kasutust

#####&#&###%£###

Mul on hetkel selline närv sees, millesarnast ma pole veel kunagi tundnud... 

See nagu sööks ennast seest väljaspoole ja see on õudne! 

Olen rahulik, samas sisemiselt rahutu nagu tormine meri...

Homne toob selgust!

You have to know the past to understand the present.

... 26 aastat ...

Moskvas asuv monument

Pripjat - igavesti nooreks jäänud linn

Monument likvideerijate auks

Life must be lived as play!

Kuskohast küll alustada...? Praegu on nii palju mõtteid ja asju südamel, tahaks kõik siia kirja panna, aga kindlasti miski ununeb. Üritame siis alustada võimalikult algusest... Pühapäevast? Tundub nii.

Titanic 2012, miniseries

Armsaim armastus.

 Minu tore vend nägi ETV2-s reklaami, pani kirja ning mina vaatasin pühepäeva pärastlõunal selle ära. Tegemist oli siis Inglismaa toodanguga (2012.aasta oma), kestis umbes poolteist tundi ja oli vägagi huvitav. Muidugi oli palju sarnast Cameroni igihaljale Titancu filmile, ent ega's lõppu saagi ju muuta.. Või siis laev ei upugi mõnes filmis? Igal juhul oli selles filmis väga palju keskendutut karakteritele ja erinevatele tegelaskujudele, mis tegi vaatamise nppvõrd huvitavaks! Ei olnud ainult ühe armastajapaari lookene, vaid oli mitu erinevat lugu.
Ja lõppes ikkagi kurvalt... väga kurvalt...

Ja mis on veel oluline: pärast filmi guugeldasin näitlejaid, sest nii mõnigi jäi silma. Selle tulemusan leidsin sellise näitleja nagu Glen Blackhall (itaalia päritolu) ning leidsin ka tema arvatava FB-i konto. Mida ma tegin?
Noh, mina kui Eleri kirjutasin talle. Ja ma võin naiivne olla, ent see konto PEAB kuuluma päris G. Blackhall'ile. Muud võimalust ei ole!
Noo, igal juhul kirjutasin talle (mitte midagi pikalt) ja ütlesin, et jäi mulle silma ning soovisin talle kõike head karjääris ja elus ning sõnasin, et teda on ootamas helge tulevik (sest noo tõesti, tema roll Titanicus oli amazing!). Kas ma ootasin, et ta vastaks? Noooo, sügaval sisimas muidugi, aga esmaspäeva hommikuks oli see tegu juba ununenud (ja ehk see oligi oluline). Niisiis... eile, teisipäeval, olin praktikal ja käisin siis vahepeal FB-s. Seal oli igasugu huvitavat ja oli ka kiri G. Blackhallilt... Kas ma olin rõõmus? HELLYEAH! Ta tõesti vastas. Vaat kui pisike asi võib inimese õnnelikuks teha.. Ta vastas midagi seesugust, et aitäh, Eleri, sa oled väga lahke. Ilusat päeva jätku ja big hugs :D Noo, itaallased ongi ju familiaarsemad kui meie, külmad eestlased. Aga jah, selline asi muutis mu päeva küll ilusaks.
Nii, jõudsin juba teisipäeva, aga tuleb rääkida ka esmaspäevast.

Kohe kohe on möödas aasta etendusest, mida mängiti Tšernobõli veteranidele Pärnus.

Tänu, mida on jagatud vaid 40-le valitule...

Esmaspäeva õhtul oli ETV-s "Tšernobõli samuraid" ja ma loomulikult vaatasin seda. Südamlik ja hea. Rõõm oli näha väärikat Jaan Krinalit, kellega on olnud kokkupuude (ikka sellesama etendusega eelmisel aastal, Tšernobõli katastroofi 25.aastapäeval). Vaatasin ja mõtlesin, et kuigi Gorba oli üks NSVL-i lammutajatest, ei saa ma teda MITTE KUNAGI täies suuruses austada, sest see, mida ta tegi pärast katastroofi... see on ANDESTAMATU! Miks evakueeriti Pripjati elanikud alles paar päeva pärast plahvatust?? MIKS!?!?! Miks maailma ei teavitatud!?!?!? Miks viidi mehi sinna ennast tapma!?!??! MIKS, MIKS, MIKS!?!?!?

Noo, nii ma siis istusin ja vaatasin koos isaga seda... Ja veidi enne lõppu, kui Krinal ja Kilk andsid surnuaias tolle medali/ordeni/märgi ühele teisele veteranile (välismaa veteran, grupist, kus on surnud juba enamus veteranidest, sest nad põhimõtteliselt visati surmasuhu... nad olid arvatavasti kõige hullemas olukorras katastroofi tagajärgi likvideerides...), siis mu süda jättis lööke vahele, mu silmadesse kogunesid pisarad... Sest Krinal ütles midagi seesugust, et neid märke/ordeneid/medaleid (ma tõesti ei leia õiget sõna) tehti vaid 40. See tähendab, et nende omanikuks said väga väga vähesed... Ja siis ma taipasin, et ka meie trupil on see... Ja see oli... see oli üks väga väga kummaliselt ilus hetk... See oli tähendusrikas hetk. Ma arvan, et ma poleks ilma Tuleviku kroonikata selline inimene, nagu ma praegu olen... Ma ei huvituks sellest teemast nii palju.. Ja mul tulb olla tänulik, ja ma olengi!

Ja 26.aprilli eelõhtul oleks paslik kaastunnet avaldada kõigile lahkunud veteranide omastele... Need inimesed olid kangelased! On kangelased! Ja samuti jõudu, jaksu ning rõõmsat meelt kõigile meie seas viibivatele veteranidele.. Et teie elu natukenegi lihtsamaks muutuks!

+ nägin ma esmaspäeva hommikul vanaema ja vanaisa, läksime ühe bussiga linna ja rääkisime. Hea algus päevale. 


Eilne päev oli ka imetore. Praktika läks sujuvalt, lõbusalt. Sain ka selle toreda kirja. Teatrikohvikus leidsin Virumaa Teataja esilehelt enda. Selle tõttu läksin ka pärast nö näitekat Raja poodi, et see leht endale muretseda :D
http://www.virumaateataja.ee/818704/eksamid-panevad-lopetajad-proovile/
Siis sain lõpuks koju, sheerisin FB-s ka seda linki ja üks mu sugulane, kellega mul ei ole väga kokkupuudet olnud (ainult suguvõsakokkutulekul), ütles midagi nii ilusat:
"Vaatan ja imetlen siin FB-s, et sa oled väga ilus ja tubli ja eriline sugulane mul ;)"
Tõesti, mu süda karjus õnnest, sest päev oli nii hea olnud.. Pisiasjad muudavad elu täiuslikuks.


Ning siis täna... Praktikal oli üsna raske, aga meil oli ikkagi tore :)
Ja pärast kui bussipeatusest kuivati poole kõndisin, nägin, et vanaema ja vanaisa teevad kuuris juures puid. Läksin nendega rääkima.. Ja jälle oli nii hea. Ja lõpuks kui oma rattani jõudsin ja koju sõitsin, siis oli nii hea olla. Päike paistis, oli soe ja rõõm oli rattaga sõita, sest kõik tundus nii õige ja hea. Ja kodus ma ei pidanudki Mario või Janeli peale karjuma.. Saime hoopis nalja visatud ja hästi läbi.. Te ei kujuta ette, kui hea tunne see on, sest me ei tee muud kui kakleme.

Seega, seni on mul hea olla... Ja ma loodan, et laupäev ei tekita minus masendust... Aga... ma ei ütle, et olen selleks valmis, aga ma olen selleks tööd teinud ja ma teen veel ja ma usun, et ma annan endast minimaalselt 100, maksimaalselt 1000%.

Ahjaa, sain ka oma plaadi kätte (SmartPosti jama).

RETROLEGEND, I'm so waiting for it!

Minu esimesed

Ma lõpetan tänaseks..

Head ööd!

Tarkus tarviline vara!

Nii nii nii... Üleeile ehk reedel käisin maavanem Einar Vallbaumi vastuvõtul Rakvere rahvamajas. Kena ettevõtmine.
Kohal/kutsutud oli 20 parimat gümnaasiumite lõpetajat ning 18 ametikoolide & kõrgkoolide lõpetajat.

Tuttavatest olid siis veel erakast Helina ja Sandra ning Mariin enda koolist... Rohkemaid ei teadnud vist.. nägupidi ikka näinud, aga that's all.

Alustuseks lausus Tiina Halling mõned sõnad, siis võttis sõna Einar Vallbaum ning muusikud (Kaire ja Rait) said ka sõna... või laulda.. vms. Ning läks lahti.. T. Halling luges iga lõpetaja kohta midagi toredat ette (klassijuhatajate või mingite muude poolt kirja pandud õpilase kohta) ning E. Vallbaum surus kätt, andis kotikese ja ütles igaühele veel midagi omalt poolt.

Mis seal kotis siis oli? Raamat "Juku juntsüklopeedia", pastakas ja helkur :D

Kokkuvõte - olen kõik need kolm aastat ametikoolis hästi õppinud vaid seepärast, et saaksin oma 9.klassi lõpukleiti taas kanda ja et see ei koguks kapis tolmu. Nüüd on see siis tehtud :D


Pärast seda käisin raamatukogus, sest oli luulevajadus, edasi Selverisse, et saaksin oma nö võidetud plaadi kätte.

Kõigepealt taheti mulle jälle pensionit pähe määrida.. Ja kui ütlesin, et mul juba on LHV-s pensionisammas vms, siis noormees vastas mulle: "VALETAD!" :D:D Vähemalt oli sümpaatne noormees :D
Siis tegin heateo ja üritasin üht vanaprouat aidata nende SmartPosti automaatidega, sest tal oli kiire ja ta ei saanud maksmisega hakkama.. Karm, et Kroonikeskuses pole mitte kedagi, kes aitaks nende automaatidega!!! Häbiväärne... Ja noh... ega ma ei osanud teda aidata ja infoletist öeldi, et meie ei tea midagi, see pole Selveri pärusmaa... Ja siis saigi proua juba ise hakkama.. Aga ta jäi vist ikkagi bussist maha, sest pärast nägin teda bussijaama jooksmas, aga buss sõitis ära ja teda peale ei võtnud :(

Aga minu SmartPosti juhtum - no halenaljakas! Üks mees võitis FB-s Raadio 3 lehel plaadi, andis selle mulle, Raadio 3 esindaja võttis minuga ühendust, küsis telefoninumbrit ja lähimat SmartPosti asukohta. Andsin kõik, mis vaja.. Ja siis ootasin... nädala...kaks... kolm..neli.. olgu, nii paljuks ei läinud.. aga 2 nädalat kindlasti ning siis kirjutasin sellele esindajale, et millal nad plaadi posti panevad.. Tema vastu, et hmm, plaat olevat postitatud juba 9.aprillil.. Ahsooo... ja 20.aprillil pole see veel kohal? Igaljuhul.. saatis mulle mingi triipkoodi, millega peaksin siis saama paki kätte, aga noo ei saanud... Helistasin SmartPosti klienditeenindusse, et halloo! tahan oma plaati! Aga ega neil polnud ka midagi parata sellesse, kui Raadio 3 postitajad ühe numbri telefoninumbris valesti märkisid. Seega pidin taas Raadio 3 esindajaga ühendust võtma ja paluma neil minu õige number kinnitada. Tehtud!
Ja siis tuli see kõige naljakam osa. Kõigepealt saabus SmartPostilt sõnum 20.aprillil kell 17:33 tekstiga: "Kordusteade! Teie uksekood:.... blaablaa"... Okei, tore, et siis kordusteade tuli, mis sest, et sellele eelnevat sõnumit ma polnud saanudki.. Olgu, jääb see plaat mind ootama esmaspäevani, sest vahepeal linna ei satu..
Ja siiis tuli mulle eile õhtul kell 18:14 kõne SmartPostilt, et teie paki hoiuaeg sai reedesega läbi... NAGU MIDA!?!?!?! Ma läksin täitsa tigedaks ja kohe ütlesingi karmi häälega ja enesekindlalt, et ma alles eile sain sõnumi selle kohta, et mul pakk seal ja et ma ei saa sellele enne esmaspäeva järele minna, sest et ei ela linnas! Siis tuli mökmök, kas äkki siis pikendame hoiuaega? Nagu... tehke oma tööd korralikult! Täitsa ulme eesti riik :D

Sain kurdetud :D:D

Kena õhtu jätku :D:D

Tormiline nädalavahetus

Shakespeare'i tüdrukud

Reedel ärkasin 06:30, magama sain alles laupäeval 19:30...

Läksin reede hommikul praktikale, oli tore päev! Pärast seda bussiga Tapale, Tapalt rongiga (koos Marioga) Tartusse... Seal tsillisime ja sõime mingi 9 ajal ning siis saabusid juba Leena ja Ülle ning Leena tuttavad. Läksime Athena keskusesse...

Erkkile ja Peetrile lilled üle antud liikusime üles... Noo.. alguses ei saanud pidu vedama, sest muusika oli nii tundmatu... Õnneks enne kui Fancy lavale astus lasti ka tuntud muusikat ja saime hoo vägagi sisse!

Kell 00:00 astus lavale FANCY! Temal kolmas kord Eestis ja minul kolmas kord teda näha.

No, mis mul ikka öelda on.. VÕIMAS! Väga ulme!!! Mis sest, et tema esinemiskava oli suhteliselt identne Sossi klubis olnuga, ikka oli väga äge!!! Ja eks tutvused korraldajatega annavad ka midagi, sest pärast Fancy esinemist viidi meid kõrvalruumi, kus Fancy ootas ja me saime temaga pilti teha.

Aga tuli kiiresti teha, kuna Fancy'l olid riided higised ja ta tahtis need seljast ära saada :D:D

Ahjaa, Leena oli vaeva näinud ja tegi ka plakati, mida me siis vehkisime vahepeal lava ees ja mille Fancy endale võttis :)

Kahjuks kestis pidu ainult 02:30-ni. Lubatud oli üldse ainult kaheni... VÄGA HAIGE! Mis pidu see on?!?!? Korraldajad aga ütlesid, et see oli viimane üritus Athena keskuses, kuna seal alati probleem peo pikkusega ja no, ka nemad saavad aru, et kella 2ni pidu panna on vähe :D

Nooo, Fancy oli igatahes ülivinge...

Mis edasi?

Kuna me olime ula peal juba mingi enne kolme öösel ja Mariol, minul ning Leenal polnud ööbimiskohta, siis läksime pubisse Pool Kuus.. Istusime seal ja ootasime omi busse/ronge... Mario suht magas lauataga... :D

Minul läks buss 05:45 ehk olin esimene õnnelik. Kõmpisin üksi bussijaama (noo, oleksin bussist maha jäänud :D) ja kui olin bussis, siis mõtlesin, et nüüd magan! Magasin!?!? Ei...

õudsin Tallinna (sest käimas oli kooliteatrite riigifestival) umbes kell 08:10 ja hakkasin ekslema.. Otsisin reaalkooli.. Noo, enne kella üheksat leidsin :D Naljakas on see, et tallinlased ei tea, kus miski asub, aga teevad näo, et teavad ja juhatavad valesse kohta :D Õnneks, mind ikka juhatati õigesse kohta ja nii jõudsingi kohale :D

Plaan oli kohe magama minna.. Aga ei! Käisin pesus ja sain kell 12:00 Solarises Kristjaniga kokku... Noo, kell 16:00 algas nö proov.. Ja siis vahepeal jõudsin ülienergiliseks muutuda, sai süüa ka ja alles kuskil 19:30 sain magama :D

Aga siis tulid kõik klassiruumi karjuma ja ennast üles lööma.. Niiet oli raskusi... Ja öösel samamoodi, kui kõik tulid tagasi umbes 00:00... Siis vahtisin nagu ökuli-onu... Hommikul 07:30 olin üleval, pessu, sööma ja Eliisi ning Lauraga poodidesse veel enne kõike põnevat.

Kell 14:00 - "Shakespeare'i kogutud teosed (lühendatult)" teatris NO99...

Väga ulme! Meil endil oli tunne, et etendus venib ja et pole just kõige parem.. Aga publikule ja žüriile meeldisime.

• LAUREAAT (anti 5 laureaaditiitlit, ei olnud Grand Prix'i)
• PUBLIKU LEMMIK (noo, väga kihvt, aitäh!)
• KUTSE TREFF FESTIVALILE (koos Tartu trupiga, vinge)
• PHOTOSHOOT RAIT AVESTIKUGA (noo, õige trupp sai selle :D)

Žüriisse kuulusid Katariin Unt, Nero Urke, Andrus Vaarik, Toomas Lõhmuste. Noo, Vaarik on kõige muhedam mees maailmas :D Laupäeval tegi mul tuju nii heaks oma "Terrre!"ga... Noo, tema põrisev rrrrrr... APPI! :D

Oh, mul on nii hea olla!!!

Flames of love... again!

Hellõu!

Homme õhtul kell 22:00 algab Tartus Athena keskuses Erkki Vadi ja Peeter Taime sünnipäeva tähistamine.. Retrooo.. Ja põhiesineja on FANCY! Jah, seesama Fancy, kes esines 2011.aasta suvel Viljandis RetroFestil ja kelle kontsertil eelmise aasta septembris ma koos Helinaga käisin.. Ta tuleb taas! Ja siis olen teda juba 3 korda näinud, PÄRISELT! :D Niiet.. homme praks, siis Tartusse.. ma loodan, et pidu kestab kaua, sest muidu läheb öiseks passimiseks, sest buss Tallinna läheb alles 05:45..

Siit siis ka järgmine teadaanne.. Miks ma sõidan Tartust Tallinna, mitte Rakverre? Põhjus lihtne: linnanoored saavutasid maakondlikul festaril võidu ja sõidavad Tallinnasse kooliteatrite riigifestivalile. Meie etendust on võimalik näha pühapäeval, 15.aprillil kell 14:00 NO99-s.. Ei, te ei lugenud valesti - NO99s :D

Aga emotsioonidest pikemalt esmaspäeval.. või pühapäeval.. või mingil muul päeval..

Seniks
ADIOS, AMIGOS!