Life's a bitch and so am I

NÜÜD KÕIK MUUTUB!
Jaajaa, tean, et olen seda ennegi öelnud, aga nüüd see tõesti juhtub, sest sain täna räige paugu!!! Ja see oli ehk hea... Kuigi ma olin sigavihane ja oleksin selle jopaka noormehe omaenda kätega maha löönud, kui ta nii kaugel ei elaks... Igavene #*-&!%<¤... Aga praegu mul kammib, sest maailmas on nii palju toredaid inimesi.

Otsin praegu uut meest ka... HAHAHAHAHAHA!!! Sest möödas on ju peaaegu juba 2 kuud ja see on ikka väga pikk aeg ja no pms võiks mul juba mingi poolteist kuud olla uus kutt, sest see on normaalne!!! Mõne inimese maailmas :D Aga jah.. Teen nüüd endale reidi, flirticu, suhted.ee konto ja siis saan õnnelikuks, sest nii see ju käibki??? :D Some men are total morons...

Aga eile käisin oma tüdrukutega Virmas.. Võiks öelda, et lööki oli :D :D :D Aga kas ma just sellist tahan.. No sõjaajal peaks kõik peale minema, aga ilmselt pole ma nii meeleheitel veel :D

You have to be sad sometimes, because if you aren't you forget how wonderful it is to be happy.

Jah, ma olin totaalselt unustan, mida tähendab olla õnnelik... Ja nüüd olen ma oma rõõmu taas leidnud!!! Kaks viimast päeva on olnud "elu nagu filmis".

RÕÕM NUMBER 1

Eile olin tööl... Tegin pausi, käisin netis, Ülle saatis Piletilevi lingi... Avasin... Lugesin... Rõõm minu sees kasvas ja kasvas ja kasvas ja kasvas kuni.... lause: Vanusepiirang 21 + (tähendab, siis oli see pikem lause:D)
Ma mõtlesin, et see ei saa olla nii. Ei saa juhtuda midagi sellist... Nad ei saa mulle nii teha... Ei tohi! Ei või! Ei ole võimalik! Siis oli mul küll tunne, et no mul on ikka väga suur karmavõlg kellegi ees, et kõik nii halvasti läheb.. Jüri, vahepeal autokool, siis ootus aga tuli pettuda hoopis + nipet-näpet veel... Igatahes olid mul väga hullult kurjad emotsioonid ja ma kohe kommenteerisin seda üritust, et kuidas nad saavad minuga nii teha.. Et ma olen 20 ja nemad ei lase mind üritusele, kuhu ma tahan minna... Igatahes olin ilmatu kuri (noh, tunne oli ikka väga jube julm...ei tundu just rõõm olema???)...

Enne vahetuse lõppu vaatasin postkasti üle... Seal oli kiri ühelt ürituse korraldajalt. Ta vabandas, et selline asi juhtus, aga et Pärnu kontsertil on vanusepiirang 18+, niiet sinna ma saaksin...

Ja nüüd jõuan siis ka ürituse endani :D

F.R.DAVID tuleb taas Eestisse, seekord 2 õhtut järjest!!! Ja nagu ma kunagi ühes postituses lubasin, siis seekord ma lähen  kohale!!! Ilma naljata! Ja mitte Tallinnasse (kuna Cafe Amigol on see nõme 21+ reegel), vaid Pärnusse!!! Ma nii ootan juba!!! Nüüd saan selle nimel elada :D Pilet on mul ka juba olemas, vaja vaid välja printida...

Ja siis jõudsin koju, enne olin Leenale messi saatnud, et kui ta mulle ööbimiskohta pakub, siis olen Pärnusse mineja. Kodus läksin FBi ja sinna oli mulle kirjutanud teine korraldaja (need inimesed korraldasid ka suvel Retrolegendi). Ütles, et mäletab mind :D :D Ja siis vabandas, et Piletilevi oli jätnud märkimata, et Pärnus on 18+ vanusepiirang.. Ja et ta loodab, et ma saan ehk Pärnusse minna, kuna Cafe Amigol selline sisekorraeeskiri ja seda ilmselt ei saa muuta :D Ning mainis ka, et oleks ääretult kurb kui üks tulihingeline fänn jääks elamusest ilma :D No siis olin küll üliõnnelik ja ostsin ka pileti ära.. Savi, kui ei saaks Leena juurde, kuhugi oleks ikka saanud.. Aga õnneks Leena majutab mind :) Niiet 16.veebruaril Pärnusse retrotama!!!! NII MÕNUS!!!

WOOOORDS DON'T COME EEEASY TO ME!!!!

Milline kompu mees... Appi noo, ma ootan nii väga juba!!! Ja prille kannab ta kogu aeg seepärast, et tal pidavat silmad olema valgustundlikud..

RÕÕM NUMBER 2

Täna oli mul kooli sõidueksam vol 2.. Ja saingi kahe korraga tehtud selle koolieksami :D Ehk siis SOORITATUD!!!! Lõpuks... Kohe läksin võtsin paberid ka välja autokoolist, sain tunnistuse ja sõitsin Huljale bussiga.. Seal ootasin emme ära, sain rooli, sõitsime Kadrinasse Janelile järgi, siis koju, siis Rakverre... Sain täiega sõita noh!!!
Eksamist nii palju, et mul oli tõesti väga ükskõik täna :D Mul polnud mingit tunnet.. Mingi õrn ärevus oli ehk sees.. Aga Raigo oli väga fun, tegi mu kulul kohe nalja.. No mis sa veel tahad :D Sõitsin ja olin lahe.. Ja sõidu peamine üllataja oli see, et ma ei suretanud autot kordagi välja.. Mina, kes ma vääriksin tiitlit "Auto väljasuretaja 2012", ei suretanud autot mitte üks kord ka välja... Täitsa ulme :D Ja siis ta ütles, et noh, said tehtud :D Ma olin ikka üsna õnnelik.. Sain oma paberid kätte, siis hakkasin ära minema, aga Kristjan just sõidab kooli juurde.. Lehvitame ja ma hakkan keset tänavat hüppama pöidlad püsti, tema autost vastu sama moodi.. Jooksin siis kooli juurde tagasi ja rääkisin Kristjaniga ka veel.. Olin ikka väga õnnelik ja ikka aitäh-aitäh-aitäh talle!! Ülisuuur AITÄH!!! Ja lähen veel enne ARKi temaga sõitma.. Et see ARK ei saaks minult ülipalju raha :D
Kuskil pool kolm läksime emaga ARKi, et äkki mu andmed on ära saadetud, ei olnud veel, aga naine oli seal üsna vastutulelik ja tegi ära, mis vaja.. Niiisiis tasusin ära riigilõivu (röövlid!), tegin pilti (ka mina pole erand sellessuhtes... saan ka üsna ilge pildi oma esmastele lubadele:D) ning sain teooriaeksami aja kirja... Trummipõrin..... REEDEL KELL 11:00... Niiet testivihik on mu parim sõber paar päeva :D
Ja ma sõitsin täna ikka päris palju... Ja see tuleb juba üsna õnnestunult välja...


Mul on tõesti hea olla praegu... Ma tean, et saaks olla parem, aga ma ei jaksa enam seda paremat taga ajada.. Ma lepin sellega, mis mul on ja üritan leppida sellega, mida mul pole... Ma ei saa sinna midagi parata, mis on juhtunud, sest aega enam tagasi ei keri... Seega tuleb mul võtta kõike sellest, mis mul on... Ma olen eluarmastaja ja ma olen siiralt tänulik iga päeva eest... Ja samas olen ikka totaalse kiiksuga, sest mulle võib väga suvaline asi pisarad silma tuua... Nagu üleeile Kadrinas.. Üks tüdruk ja ta ema lehvitasid teisele tüdrukule, kes tuli bussi peale.. Ja minul läks silma märjaks... Ma ei saa ise ka endast aegajalt aru... Seda tean, et võiksin vähem mõelda ja olla vähem emotsionaalne.. Aga kahjuks olen selline nagu olen ja inimesed, kellele ei meeldi minu olemus, on juba mu elust välja kõndinud, kas ma siis tahtsin seda või mitte...

TÕEHETK 1

Jälle olen ma tööl ja jälle on mul seega aega. Aega mõelda... Kuna ma tundun endale üsna pinnapealse ja sisutu inimesena aegajalt, siis nüüd oleks aeg minu arvamust endast muuta.

Mõtlesin, et astun üles ühe oma mõttemaailma ülestunnistusega, mis on mu peas päris kaua keerelnud. Selleni viis see, et ma olen täna tööl koos mehega, kelle naine suri 5 aastat tagasi rinnavähki...

Viimasel ajal olen üsna tihti leidnud ennast mõtlemast surmale. Tegelikult on vale väita, et ma olen mõelnud surmale, pigem olen ma just mõelnud elule, mis on omakorda aegajalt viinud mõtted surmale. Ei-ei, kindlasti mitte pole ma mõelnud enesetapule või millelegi sarnasele. Kuigi-kuigi, taas luiskan justkui. Ma tunnistan, et olen oma elus mõelnud eneselt eluvõtmisele. Ent ma ei ole mitte kunagi jõudnud kaugemale mõttest! Neil hetkedel on mu peas toimunud räige mõttetegevus. Kellele mind üldse vaja on? Kas keegi hakkaks minust puudust tundma? Kui palju muudaks minu igapäevast lähiümbrust minu surm? Kas leiduks inimesi, kes kahetseksid, et jätsid mulle midagi ütlemata? Kas minu elul on mõtet? Mis on mu eesmärk siin elus? Jpm...

Aga alati olen ma jõudnud selleni, et ma armastan elu. Alati olen ma mõelnud, et ma peaksin olema üüratult õnnelik selle üle, et ma saan üldse eksisteerida. Kui vaid mõelda nendele inimestele, nendele noortele, kes kaotavad oma elu seda veel õieti elamata olles... Ma ei pea silmas neid noori, kes on elu kaotanud enda rumaluse tõttu (alkoholijoobes autoroolis, narkomaania jms). Ma mõtlen lapsi ja noori, kes ei saa absoluutselt mitte midagi parata, kui nende tervis on kõige kehvem. Kui nende elu ei saa päästa. Kui neis on nii palju elujõudu, kuid ei ole piisavalt võimalusi elu päästmiseks. Kas see ei ole mitte kurb? 

Ma nautisin oma elu täiel rinnal kuni 15.oktoobrini. Pärast seda pole ma saanud olla too endine inimene. Ükskõik kui palju ma ka tahaks ja prooviks - miski takistab mind. Ma ei tea, kas see on veel lootus, unistus, tahe või liigne nõrkus. Ehk ei suuda ma lihtsalt leppida sellega, et elu ei ole alati ilus. Et päris tihti saad elult selliseid hoope, et enam ei oskagi edasi minna. Ilmselt ongi just need nendeks proovikivideks, mis näitavad inimese iseloomu. Kas annad alla või võitled edasi. Mina ei anna kindlasti alla, ent ma ei ole jõudnud ka täieliku võiduni. Õigemini puudub minu elu praeguses peatükis täielik võit, ma olen sellega vaikselt juba leppimas, kuid ma tahaksin jõuda rahuni. Ma tahaksin taaskord olla rahul iseendaga. Olla rahul sellega, kes ma olen. Sest uskuge või mitte - ma olen olnud endaga üsna tihti rahul. 

Kui naasta tagasi noorelt suremise juurde, siis ma tõesti olen õnnelik igal hommikul, kui ma taas silmad avan. See rõõm pole loomulikult selline, et jess! taaskord ärkasin. Ma ei tea kunagi, kas see päev jõuab ka õhtusse... Kas ma jõuan õhtuks sellesse punkti, mis oli hommikul mu eesmärgiks, olgu see siis kas mu enda voodi, kellegi võõra voodi või veel miski kolmas. Aga ma ei astu päevale vastu ka hirmuga. Et äkki ma täna ei jõuagi koju... Kui niimoodi hakkaksin elama, siis... Siis ilmselt ükspäev ei jõuakski. Aga on nii kummaline mõelda, kuidas üks ELU saab olla nii habras ja üürike. Sa ärkad hommikul ja see sama päev võib olla su viimane. Sa ei tea seda kunagi. Kuid kas sa tahaksid seda teada? Kas see annaks sulle midagi juurde, kui hommikul saaksid kõne, mis ütleb rahuliku häälega, et see on su viimane päev siin ilmas, võta sellest kõik, mis võtta annab. Kas sa siis teeksid midagi teisiti? Kas sa üldse suudaksid siis normaalse inimesena seda viimast päevakest nautida?

Kõigil inimestel on eesmärgid ja unistused. Ärge tulge väitmagi, et ei ole! See lihtsalt pole võimalik! Need unistused võivad olla lihtsad, kuid võivad olla ka justkui absoluutselt kättesaamatud. Need võivad olla materiaalsed, kui need võivad olla ka emotsionaalsed. Unistused võivad teha elu hullemaks, kui see on, aga nad võivad ka muuta seda värvikamaks. Minulgi on praegu nii naljakaid unistusi, et ma 5 aasta pärast ei usu ise ka, et midagi sellist unistasin. Unistuste olemasolu teeb võimalikuks elamise. Kindlasti ei saa me kunagi kõike, millest unistame ning ei saavuta kõiki eesmärke, mis oleme seadnud, ent me ei pea kahetsema ka midagi. 

Rääkides kahetsusest... Mina ei kahetse hetkekski, et olen oma elu elanud just nii nagu ma seda teinud olen! Ma ei tunne, et ma oleksin millestki väga ilma jäänud, kui ma ei ole veetnud absoluutselt iga nädalavahetust alkoholist koomas. Ja ma ei tee maha inimesi, kes tõesti on niimoodi elanud!!! Sest ma olen üldjoontes selline inimene, kes aktsepteerib täielikult teiste inimeste valikuid (mitte täitsa alati loomulikult!) ja ei tee neid maha. Tahan öelda, et olen ikka väga tolerantne inimene. Minu pärast tee suitsu, kui see su närve rahustab, minu pärast joo ennast umbe, kui see su probleeme lihtsustab... Loomulikult ei mõista ma narkomaane, kes oma elu ära rikuvad sellega ning mõrtsukaid! Külmaverelisi värdjaid, kes võtavad teistelt elu, kuigi neil pole selleks mitte mingisugust õigust! Kui sa pole talle elu andnud, siis ei tohi sa seda ka võtta. Sellest võib küll mulje jääda, et ema võib oma lapselt elu võtta. Ega ikka ei või küll!!! Ja kuidas sa üldse suudaksid midagi sellist teha...? 

Seega ma ei kahetse oma senist elu. Ma olen teinud nii ägedaid asju ka ilma alkoholita. Ma ei väida, et ma neid edasi ka teen ilma alkoholita... Aga kohe kindlasti ei hakka ma igal peol alkoholi tarbima, ainult mõnel üksikul. Ja näib, kaua see kestab. Ma olen siiski 20 juba! 

Ma olen hiljuti hakanud mõtlema, et ma pole oma elus veel mitte midagi saavutanud. Ma olen juba 20, aga kus ma olen? Töötan lihtsalt kuskil, olen vallaline ning elan koos oma perega. Tegelikult on minu õnnest puudu vaid üks oluline osa - see on armastus! See, milline ma olin siis kui Jüri oli mu elus... Ma ei oleks saanud olla õnnelikum. Elu näis perfektne. Unistused, lootused... Kõik see oli nii ilus. Aga küllap on saatusel minu jaoks teised plaanid. Ma üritan mõelda, et see oli mingitlaadi õppetund selleks, et ma saaksin elada veel paremini tulevikus.

Minu jaoks on kõige mõistmatum siin elus surm. Ma võin leppida kõigega, ka sellega, et Jüri kirjutas mu eluraamatusse niivõrd lühikese kuid meeldejääva peatüki. Aga ma ei suuda leppida kunagi surmaga. Minu jaoks on see kõige hullem asi. Ma ausõna ei suuda ette kujutada, kuidas ma elaksin, kui mõni mulle ülioluline inimene kaoks.. IGAVESEKS! Ma ei näeks teda kunagi, ma ei kuuleks tema häält, ma ei saaks teda tögada, ma ei saaks temaga naerda... Ma ei saaks temaga rääkida, ma ei saaks teda kallistada. Ma ei hakka kunagi mõistma surma. Öelge mulle palju tahate, et see on elu loomulik osa. Väitke, kui tahate, et me kõik ei mahuks maamunale ära, kui keegi eest ei kaoks. Mind kohe üldse ei huvita see!! Elame siis üksteise kukil või sureme kõik koos. 

Mul oleks tegelikult veel palju öelda... Vähemalt enne oli, kui ma ei saanud seda kõike kirja panna... Eks hiline öötund annab ka tunda ja kindlasti jäi mul palju olulist ütlemata, aga minu jutu moraal võib olla täielik klišee, ent elage igat oma päeva justkui see oleks teie viimane!

Triinu jubilee

2.juulil sai armas Triinu 20! Sel puhul kutsus ta taas toredad inimesed Tudulinna, et seda sündmust tähistada. Ega siis iga päev 20 ei saada! Pidu oli tore nagu 2 aastat tagasi, kui ta 18 sai. Tema peod on alati toredad! Kokku olid tulnud küll erinevad, aga sõbralikud inimesed. SUPER! Muidugi jäi selle tõttu mu öö 3 tunniseks, mis ei olnud tappev, kuid oli väsitav, kui arvestada, et kolmandal oli meil etendus ja terve päev läks nagunii suht tühja, kuna kell 9 pidime kokku saama... Ja siis kell 19:00 oli etendus alles.. Ja kas seal vahepeal midagi tarka toimus? Ei.. Aga okei, see pole see postitus! 

Fotosüüdistus!

Päevakangelane!

Mind ei saa milleski süüdistada....

No Janne on üks igati tore neiu!

Suht loner all the time...

Kroonika staariga!

Mitu lammast sul on?

Kogu seltskond.. Koos on soojem :D

Ai kui hea tort!

Linnanoored on alati lahedad ja omapärased.... noh... peaaegu alati...

Life must be lived as play!

Kuskohast küll alustada...? Praegu on nii palju mõtteid ja asju südamel, tahaks kõik siia kirja panna, aga kindlasti miski ununeb. Üritame siis alustada võimalikult algusest... Pühapäevast? Tundub nii.

Titanic 2012, miniseries

Armsaim armastus.

 Minu tore vend nägi ETV2-s reklaami, pani kirja ning mina vaatasin pühepäeva pärastlõunal selle ära. Tegemist oli siis Inglismaa toodanguga (2012.aasta oma), kestis umbes poolteist tundi ja oli vägagi huvitav. Muidugi oli palju sarnast Cameroni igihaljale Titancu filmile, ent ega's lõppu saagi ju muuta.. Või siis laev ei upugi mõnes filmis? Igal juhul oli selles filmis väga palju keskendutut karakteritele ja erinevatele tegelaskujudele, mis tegi vaatamise nppvõrd huvitavaks! Ei olnud ainult ühe armastajapaari lookene, vaid oli mitu erinevat lugu.
Ja lõppes ikkagi kurvalt... väga kurvalt...

Ja mis on veel oluline: pärast filmi guugeldasin näitlejaid, sest nii mõnigi jäi silma. Selle tulemusan leidsin sellise näitleja nagu Glen Blackhall (itaalia päritolu) ning leidsin ka tema arvatava FB-i konto. Mida ma tegin?
Noh, mina kui Eleri kirjutasin talle. Ja ma võin naiivne olla, ent see konto PEAB kuuluma päris G. Blackhall'ile. Muud võimalust ei ole!
Noo, igal juhul kirjutasin talle (mitte midagi pikalt) ja ütlesin, et jäi mulle silma ning soovisin talle kõike head karjääris ja elus ning sõnasin, et teda on ootamas helge tulevik (sest noo tõesti, tema roll Titanicus oli amazing!). Kas ma ootasin, et ta vastaks? Noooo, sügaval sisimas muidugi, aga esmaspäeva hommikuks oli see tegu juba ununenud (ja ehk see oligi oluline). Niisiis... eile, teisipäeval, olin praktikal ja käisin siis vahepeal FB-s. Seal oli igasugu huvitavat ja oli ka kiri G. Blackhallilt... Kas ma olin rõõmus? HELLYEAH! Ta tõesti vastas. Vaat kui pisike asi võib inimese õnnelikuks teha.. Ta vastas midagi seesugust, et aitäh, Eleri, sa oled väga lahke. Ilusat päeva jätku ja big hugs :D Noo, itaallased ongi ju familiaarsemad kui meie, külmad eestlased. Aga jah, selline asi muutis mu päeva küll ilusaks.
Nii, jõudsin juba teisipäeva, aga tuleb rääkida ka esmaspäevast.

Kohe kohe on möödas aasta etendusest, mida mängiti Tšernobõli veteranidele Pärnus.

Tänu, mida on jagatud vaid 40-le valitule...

Esmaspäeva õhtul oli ETV-s "Tšernobõli samuraid" ja ma loomulikult vaatasin seda. Südamlik ja hea. Rõõm oli näha väärikat Jaan Krinalit, kellega on olnud kokkupuude (ikka sellesama etendusega eelmisel aastal, Tšernobõli katastroofi 25.aastapäeval). Vaatasin ja mõtlesin, et kuigi Gorba oli üks NSVL-i lammutajatest, ei saa ma teda MITTE KUNAGI täies suuruses austada, sest see, mida ta tegi pärast katastroofi... see on ANDESTAMATU! Miks evakueeriti Pripjati elanikud alles paar päeva pärast plahvatust?? MIKS!?!?! Miks maailma ei teavitatud!?!?!? Miks viidi mehi sinna ennast tapma!?!??! MIKS, MIKS, MIKS!?!?!?

Noo, nii ma siis istusin ja vaatasin koos isaga seda... Ja veidi enne lõppu, kui Krinal ja Kilk andsid surnuaias tolle medali/ordeni/märgi ühele teisele veteranile (välismaa veteran, grupist, kus on surnud juba enamus veteranidest, sest nad põhimõtteliselt visati surmasuhu... nad olid arvatavasti kõige hullemas olukorras katastroofi tagajärgi likvideerides...), siis mu süda jättis lööke vahele, mu silmadesse kogunesid pisarad... Sest Krinal ütles midagi seesugust, et neid märke/ordeneid/medaleid (ma tõesti ei leia õiget sõna) tehti vaid 40. See tähendab, et nende omanikuks said väga väga vähesed... Ja siis ma taipasin, et ka meie trupil on see... Ja see oli... see oli üks väga väga kummaliselt ilus hetk... See oli tähendusrikas hetk. Ma arvan, et ma poleks ilma Tuleviku kroonikata selline inimene, nagu ma praegu olen... Ma ei huvituks sellest teemast nii palju.. Ja mul tulb olla tänulik, ja ma olengi!

Ja 26.aprilli eelõhtul oleks paslik kaastunnet avaldada kõigile lahkunud veteranide omastele... Need inimesed olid kangelased! On kangelased! Ja samuti jõudu, jaksu ning rõõmsat meelt kõigile meie seas viibivatele veteranidele.. Et teie elu natukenegi lihtsamaks muutuks!

+ nägin ma esmaspäeva hommikul vanaema ja vanaisa, läksime ühe bussiga linna ja rääkisime. Hea algus päevale. 


Eilne päev oli ka imetore. Praktika läks sujuvalt, lõbusalt. Sain ka selle toreda kirja. Teatrikohvikus leidsin Virumaa Teataja esilehelt enda. Selle tõttu läksin ka pärast nö näitekat Raja poodi, et see leht endale muretseda :D
http://www.virumaateataja.ee/818704/eksamid-panevad-lopetajad-proovile/
Siis sain lõpuks koju, sheerisin FB-s ka seda linki ja üks mu sugulane, kellega mul ei ole väga kokkupuudet olnud (ainult suguvõsakokkutulekul), ütles midagi nii ilusat:
"Vaatan ja imetlen siin FB-s, et sa oled väga ilus ja tubli ja eriline sugulane mul ;)"
Tõesti, mu süda karjus õnnest, sest päev oli nii hea olnud.. Pisiasjad muudavad elu täiuslikuks.


Ning siis täna... Praktikal oli üsna raske, aga meil oli ikkagi tore :)
Ja pärast kui bussipeatusest kuivati poole kõndisin, nägin, et vanaema ja vanaisa teevad kuuris juures puid. Läksin nendega rääkima.. Ja jälle oli nii hea. Ja lõpuks kui oma rattani jõudsin ja koju sõitsin, siis oli nii hea olla. Päike paistis, oli soe ja rõõm oli rattaga sõita, sest kõik tundus nii õige ja hea. Ja kodus ma ei pidanudki Mario või Janeli peale karjuma.. Saime hoopis nalja visatud ja hästi läbi.. Te ei kujuta ette, kui hea tunne see on, sest me ei tee muud kui kakleme.

Seega, seni on mul hea olla... Ja ma loodan, et laupäev ei tekita minus masendust... Aga... ma ei ütle, et olen selleks valmis, aga ma olen selleks tööd teinud ja ma teen veel ja ma usun, et ma annan endast minimaalselt 100, maksimaalselt 1000%.

Ahjaa, sain ka oma plaadi kätte (SmartPosti jama).

RETROLEGEND, I'm so waiting for it!

Minu esimesed

Ma lõpetan tänaseks..

Head ööd!

Aeg kaob, rõõmud jäävad...

Pean häbita tunnistama, et mu viimane sissekanne blogisse toimus 2011.aasta oktoobris ja see tundub praegu väga mõttetu. Ja häbita seetõttu, et ilmselgelt pean ma seda blogi vaid iseenda jaoks ja noo kui ei olnud midagi, mis mind siia kisuks, siis pole ka vaja häbi tunda.

Tänase päevaga olen kõndinud 11 km. Selle ajaga sai mulle selgeks kui tähtis oli aasta 2011 minu jaoks: minu 2 suurt soovi täitusid... Ja ma tajun seda alles praegu!
Esimene oluline soov oli käia ära Hispaanias. Ma isegi ei tea, kui kaua ma sellest unistanud olin... Ja siis aastal 2011 sai see TEHTUD!!! Ja veel täiega! See aeg oli nii võimas ja ma ei unusta seda mitte kunagi!
Teine suuuuuuuur soov oli käia kontsertil, kus esineb/esinevad staarid 80ndatest. Ja siis sadas sülle RETROFEST! Ma nägin kahe päevaga selliseid staare 80ndatest, kelledest eestlased 80ndate lõpus ainult unistasid... IMELINE KOGEMUS!

2012.aasta alguses andsin ma endale nii palju lubadusi... ÕNNEKS ei mäleta ma enam pooli! Saan aga uhkelt öelda, et olen juba 3 korda käinud doonorina verd loovutamas ning sain ka viimane kord doonori kaardi ja väikse rinnamärgi vms. Mina pean doonorlust väga oluliseks, sest mitte kunagi ei tea ju millal endal abi vaja läheb ning ise panustades oma tulevikku võin ma naiivselt uskuda, et need heateod ei maksa kätte!

2012 on ka muutuste aasta. Üks etapp taas lõppeb, üks peatükk raamatust saab läbi. Need 3 aastat Rakvere ametikoolis on läinud kui linnutiivul ja inimesed teadvustavad seda enesele alles lõpusirgel. Kohati on kurb, et see peatükk lõppeb, aga loodetavasti algab uus peatükk, mis kestab ka nii mõnegi aasta ja viib tähtede poole. Samas mõelda, et umbes 75 %-lise tõenäosusega ma sügisest enam kodus nii palju ei ole.. Et see kõik turvaline, mis mu ümber on olnud üle 19 aasta, tuleb selja taha jätta ja luua turvalisus ise. Mina küll ei tea, kuidas ma iseendaga hakkama hakkan saama...

Aga mu issil on täna sünnipäev... PALJU ÕNNE, KALLIS ISSI!!!! :)

Pole kuidagi jaksu siia blogisse kirjutada. Teiste blogisid olen küll valmis lugema, aga ise olen nagu laiskloom. Väga väike kokkuvõte möödunust:)

• Khalif läks koju Tallinna kanti
• Keykeeper läks koju Saaremaale
• Näitekas valmib väga huvitav luuleetendus, ootan juba Jõgeva festivali
• Esmaspäeval sain 17!! Väga meeleolukas päev oli
• Homme läheb Kennedy Kanadasse, loodan, et kõik läheb ilusti. Vaene kutsa peab lendama 22 tundi
• Hetkel pooleli mitu raamatut, sealhulgas Triinult laenatud Epp Petrone "Roheliseks kasvamine"
• Pooleli on ka väike mõistatuse lahendamine, huviga ootan juba lahendust

Kõik, igav mis igav!

Muahhh!!!:)