And when I'm alone, I think of how much I miss you

Jah, jälle mina oma Jüri-teemaga.. Ilmselgelt on see teil kõigil juba kopa ette visanud. Aga teate mis? Ma ei hooli!!!

Täna oleksime me saanud tähistada kolme koosoldud kuud, ent tema otsustas, et meie suhe jääb vaid kahe kuu pikkuseks.

Täna, pärast sõidutundi, tuli mul jalgsi Huljalt koju kõndida. Tegelikult oleksin võinud ma linnas oodata need pea 5 tundi, aga ma ei tahtnud seda. Seega tulin bussiga Huljale ja sain koju jalutada.

Jalutades mööda radu, kus oled jalutanud äärmiselt õnnelikuna... Ei ole lihtne! Mul oli lausa 3 km aega kõndida ja mõelda ja meenutada ja tunnetada... Ma reaalselt tundsin, kuidas me jalutasime mööda seda teed minu juurde 12.augustil umbes poole viie ajal. Kuidas mu vanaema ja vanaisa vaatasid, et kellega ma koos olen. Kuidas me rääkisime. Kuidas mu jalgratas oli meil jalus. Kuidas see tee koju ei tundunud üldse nii pikk...
Kuidas me 14.augustil (jah, just sel päeval...) jalutasime kahekesi piimale. Kui õnnelikud me olime. Kui rõõmus oli mu süda. Kuidas päike säras. Kuidas elu ei olekski saanud olla parem. Kuidas väikesed pisasjad võivad teha elu ja olemise nii nauditavaks.
Need kaks seika meenusid mulle seda sama teed läbides. Lisaks oli mul aega meenutada ka teisi suurepäraseid mälestusi. Nii Ristilt, Tallinnast kui ka mu enda kodust. Meenutamata ei jäänud mu mosse ja tähtede sadu.
Ja meenutada oli veel nii palju. Kuigi me olime koos vaid 2 kuud, on minu südames ja peas nii palju hämmastavaid mälestusi ja kui ma mõtlen kõikidele plaanidele, mida me koos tegime, siis neid mälestusi oleks tulnud veel miljoneid.

Ma lihtsalt olen nii kurb, et see kõik otsa sai. Et see sai otsa juba kuu aja eest (homme saab sellest neetud õhtust kuu!), aga mina ei suuda ikka oma eluga edasi minna. Ükskõik, mida ma ei ütleks, ükskõik, kuidas ma ka ei tahaks. Mul on ikka veel nii valus! See ei olnud lihtsalt mingi crush. See oli minu jaoks midagi väga-väga olulist ja nukraks teeb see, et Jüri ei väärtustanud seda kõike. Et tema jaoks olin ma mingisugune alapeatükk tema elulooraamatust, mida kunagi võib-olla ei mäletatagi.

Ärge kunagi lausuge tühje sõnu. Ärge andke lubadusi uisapäisa. Kui te aga seda teete, siis mõelge kohe ka tagajärgedele. Jüri ütles mulle, et tema ei tüdine minust kunagi. Loomulikult olin ise rumal, et seda uskusin, sest see poleks võimalik. Ja nii ta tüdineski!
Kui te kord arvate, et olete leidnud selle "õige", siis mõelge ja kaaluge pikalt. Ärge tehke neid vigu, mis olen mina teinud. Kui inimene ei oska õppida oma vigadest, siis õppigu ta teiste vigadest!
Ja sellega ei taha ma väita, et Jüri oli viga mu elus. Sugugi mitte! Oli see nii valus, kui oli, siis tema jääb siiski üheks väga oluliseks inimeseks minu ajaloos. Ta pani mind kannatama, paneb siiani, aga ehk on just see see, mis mind kunagi viib õigele teele. Sest igaühe jaoks meist on kuskil keegi.. Me peame ta lihtsalt leidma.. Tulgu see siis üle kivide ja kändude.

PS! Jüri oli see isik, kes pani mulle bloki peale. Ma palusin, ehk isegi käskisin, tal minu elust lahkuda... Ja tema meelest oli see parim võimalus. Kes teab, ehk nii ongi kõige parem. Ehk saan ka mina nüüd rahu, kui ma ei saa kogu aeg tema kontot külastada ja vaadata, millega ta tegeleb. Ehk saan ma niimoodi temast kord üle.

Kui palju toredaid mälestusi oleks võinud tekkida selle viimase kuu jooksul, mida meil ei olnud... Kui palju ja kui ilusaid...

I don't know why they call it heartbreak. It feels like every other part of my body is broken too.

Ma pean seda kirjutama.. Ehk teeb see kõik lihtsamaks.. kuigi ma kardan, et mitte..

Ma olen alati mõelnud, et kuidas saavad inimesed olla nii murtud ja lootusetud, kui nad on kellestki lahku läinud. Ja nüüd ma kahjuks saan neist aru. OI KUIDAS SAAN!!

Te pole kohustatud edasi lugema, see on pigem selleks, et ma saaksin üle millestki, mis on nii valus...

They say that if you love someone you should let them go, but they never say what to do when they don't come back.

Paar viimast kuud olin ma justkui pilvedes.. Kõik mu ümber tundus nii hea ja maagiline, ma ei arvanud kunagi, et see nii kiiresti otsa võib saada.. 

Ma leidsin Jüri.. Ma ei tea, kas leidma on õige sõna.. Pigem leitakse kadumaläinud mänguasju ja hüljatud loomi.. Aga mina siiski leidsin Jüri.. Või tegelikult.. Tema leidis minu.. Nii väitsin ma endale.. Aga ma ei hakka valetama - ilmselt olid tema tunded minu vastu alguses tugevamad kui minu tunded tema vastu.. Ent see mis ikka loeb on see, kelle tunded olid lõpus tugevamad.. Ja ma ei taha olla mingi egomaniakk ega midagi, aga ma olen 100% kindel, et minu tunded olid 1 0000 0 000 0 00  00 0 0 00 korda tugevamad!!! 

Kõik sai alguse Kirnast.. Seal aset leidnud valvuri erialakursusel.. Oleksin ma teadnud, et seal käimine mulle nii rängalt kätte maksab... Ausõna!! Ma oleksin pigem töötu praegu ja elaksin kuskil prügimäel.. 

Algus oli ilus. Esimestel päevadel oli Jüri vaikne.. Vaatas mind pigem sellise kummalise pilguga.. Et miks sa selline oled??? Aga siis.. Grupitöö käigus saime tsipa rohkem aimu teineteisest.. Järgmisel korral ta juba vaatas, kuidas ma relva kokku panen ja naeris.. Ja sealt see kõik tekkiski.. Mina mõtlen nii.. Järgmisel päeval oli eksam.. Ta oli suhteliselt toetav.. Ja siis oli kojuminek..

Koju jõudes oli mul FBi postkastis kiri kelleltki Jüri Suurelt. Polnud kahtlustki, kes too on.. Kirja sisuks oli: "Sa oled pesuehtne blondiin! :)" Ja me hakkasime suhtlema. Rääkisime palju sel nädalavahetusel.. Järgmisel nädalal Kirnas oli ka suhtlus väga vaba.. Siis sai ta naerda taas mu üle.. Kuidas ma nuiaga maadlesin.. 

Ühel õhtul aitasime ühel kaasõppuril relva järeleksamiks harjutada.. Olime ise justkui instruktorid.. Pärast seda jäime kahekesi klassiruumi poomist mängima.. Tahvlil erinevate sõnade ja ühendite jms.. Kuni öörahuni.. Siis ühel õhtul käisime koos jooksmas.. Kahekesi.. Ülejäänud õhtutel istusime poole kaheni öösel üleval.. Siis polnud me küll kahekesi, aga meil oli silmside.. Üüratu silmside! Taktikalise laskmise eksamipäeval oli ta minuga koos nii palju kui sai.. Puhastas mu relva.. Kuulasime kahekesi Star FMi.. Tegi mulle camouflage'ga sõjamaalingu, et mul eksamil ikka paremini läheks.. Ja olen ma naiivne või mitte - see aitas! 

Ja õhtul oli raske Kirnalt lahkuda... 

Siis nägime alles nädal hiljem.. põhilisel eksamipäeval.. Harjutasin tema peale käte rauastamist.. Ja olin  õnnelik.. Oi kui õnnelik!!! 

"Love can sometimes be magic. But magic can sometimes... just be an illusion."

Ja suhtlesime netis edasi... messid tulid mängu.. Siis tuli ta mulle külla.. Ma ise ka imestasin, et ma kedagi nii kiiresti enda juurde lasen.. Mitte kunagi varem polnud midagi sellist juhtunud.. Ma ju tundsin teda alles kuu aega (jah, selle vähese tundmise juurde tulen hiljem tagasi)... Aga ei, mul ei olnud mingit probleemi vanematele rääkimisega.. Et mingi kutt tuleb minu juurde.. Ja seda ka ööseks... 

Ja kohale ta tuligi.. Oi kui palju ilusaid mälestusi on... Hea, et neid ei saa murtud süda ära võtta.. Ja siis juba läks taas... Selle aja jooksul jõudsime arusaamale, et meist peaks nö paar saama.. Ja sai ka.. Oi ilus aeg! 

Põhjaka Hessis... Ja mina veel arvasin, et ma meeldin talle sellisena nagu ma olen....

Mees ja loom.. Mis saaks olla armsam?

Järgmine kord kui kohtusime.. Tallinnas. Ta isa korteris.. Ka Helina oli.. Seoses retrodiskoga Panoraamis. Ta nägi vaeva, et sinna saada.. Müüs oma vaehtuse maha, et saaks minuga koos olla.. Vähemalt nii uskusin mina... Kõik oli nii hästi.. 

Järgmisel päeval läksime juba mina, Jüri ja Helina koos minu perekonnaga meremuuseumit, lennusadamat ja teletorni külastama. Kõik oli ikka nii ilus ja hea.. Nii mitteusutav..

Lennusadamas...

Teletornis...

Mäkis

Järgmine kord.. Mina Ristil. 1.septmeber - Jüri väike õde Marie läks esimesse klassi (südameröövel plika!... nagu ta vendki.. aga heas mõttes!) ja Jüri isa sünnipäeva pidamine. Ehk siis. Lisaks perekonnale tutvusin või nägin ma ka lähedasi perekonnatuttavaid, Jüri parimat sõpra, teisi noori jt.
Lisaks sünnipäevale sain nende mõne päeva jooksul avastada Läänemaad, sõita mossega.. Elu oli kui lill!

Järgmine kohtumine oli Bad Boys Blue kontserti ajal.. Saime Tallinnas aega veeta paar päeva.. Iseenesest olid need nukrad päevad, ent ega alati ei saagi kõik olla roosiline.. Aga ta kannatas selle välja.. Või nii ma arvasin.. 

Pärast seda.. Järgmine kord.. 1.oktoober - Jüri tuli taas minu juurde. Veetsime mõned päevad koos.. Päevad täis usaldust ja ka halbu seiku, ent siiski midagi üliolulist.

Pannkoogimeistrid

Ja nii sõitsin mina juba varahommikul Tallinna poole, et sealt edasi Ristile minna ning sealt suunduda Saaremaa poole.. Saaremaale, kus toimus sel ajal Saaremaa Rally ja kus elavad Jüri vanavanemad.. Ja seal hakkasid ilmnema probleemid.

Lühidalt - mind jäeti maha esmaspäeval, 1 päev pärast seda kui meil täitus 2 kuud (meenutan siin, et Martti, ehk siis mu eks enne Jüri jättis mu maha 1 päev enne seda kui meil oleks täitunud 2 kuud... kas pole mitte huvitav?!?!) Põhjuseks see, et me olevat liiga erinevad inimesed.. Ja mina polnud valmis oma põhiolemust - energilisust ja rõõmsameelsust - vähendama.. Ning meil polevat tulevikku. Vot, praegu tahaks küll siin avalikult kõik v**** saata! Mis kuradi vabandused!??!?! Kas ma tõesti pean kloostrisse nunnaks minema, et kutid mulle enam nii värdjaid vabandusi ei otsiks mahajätmiseks?? Mis teil häda on!??!?! Ma tean, et ma pole mingi iludus, isegi mitte harju keskmine, aga ka mina olen väärt õnne! Ma pole halb inimene... Ja ma ei mõista, miks on nii raske mind armastada... 

Ma tean, et ma olen loll, kuna astusin kaks korda ühte ämbrisse (tutvus ja kohe suhtesse) ja ega kaks ilma kolmandata jäägi (samas, Karliga oli ka väga lühike tutvus ja siis väga lühike suhe.. niiet kolm peaks täis olema ju teoreetiliselt!?!?!)... Aga reaalselt!! Ma pole mitte kunagi mitte kellegi vastu midagi sellist tundnud nagu ma tunnen Jüri vastu.. Ja ma tean, et me tundsime teineteist nii vähe aega.. Oleksime võtnud aega rohkem tutvuda, siis ma ehk ei peaks siin nutma silmi peast.. Oleks tema ehk avastanud, et me oleme nö erinevad inimesed ja poleks mina nii fallen in love...

Ma täiesti mõistan, et mulle lähedased inimesed on minu pärast mures.. Ma oleks ka... Aga see, mis praegu toimub.. Ma pean sellega ise hakkama saama.. Ma pean ise ära nutma oma nutmised... Ma pean ennast ise tühjaks karjuma.. Ma pean ise leidma selle aja, et vaadata enesesse ja mõelda, mida ma elult tegelikult tahan... 

Ma siiski ei kahetse seda suhet Jüriga.. Jäi see küll kahjuks lühikeseks ja jäid nii paljud plaanid ellu viimata, aga ma sain sellest suhtest nii palju uut... Ja ehk see suhe õpetas mulle viimaks, et õpi inimest tundma enne, kui temaga suhtesse astud.. Ma tõesti loodan, et seda see mulle õpetas! Kuigi.. Ega pole vaja karta - niipea ma ei armu ja suhtesse ei astu!

Niiet kui ma tahan nutta, siis laske mul seda rahus teha.. Ärge sundige mulle oma toetust peale.. Ma küll hindan seda, aga see võtab mul hinge kinni ja ma ei saa hingata.. (seda enam, et ma avastasin, et täiel lahinal nutmine võtab ka hinge kinni..) Niiet jah.. Aitäh, et olemas olete, aga kahjuks vajan ma rohkem aega enesele.. 

Mina elan seda hetkel läbi, mitte teie.. 

Mina pean jätma hüvasti millegagi, millega ma ei taha...

Mina pean saama hakkama OMA ELUGA.. Teie ei saa minult seda valu ära võtta, teie ei saa elada minu elu.. 

Mina sain petetud ilusate sõnadega.. 

Mina olen loll naiivne blondiin, kes uskus ühe kena pika noormehe ilusaid sõnu.. 

Mina olin see, kes uskus, et maailmas võib olla ÜKS inimene, kes mind tõeliselt armastab..

Kes kardab, et ma võiksin enesele midagi teha sellepärast... Te eksite rängalt minus! Ma olen hetkel väga nõrk, ent ma olen piisavalt tugev selleks, et sellest kõigest kord üle saada.. Elu on liiga väärtuslik, et seda lõpetada mingi neetud tropi pärast, kes ei suutnud mind hinnata.. Sest väitke mida tahate, ma olen eriline! See ei pruugi kõigile meeldida, see erilisus, aga see on minus ja see jääb minusse.. Ja ma siiralt loodan, et ma kunagi leian selle inimese, kes armastaks mind nii nagu ma seda väärin.. Ja ma olen suhteliselt kindel, et kunagi suudan ma ka Jürile andestada selle..Lihtsalt praegu on liiga palju palutud seda kohe teha... Sest AEG PARANDAB KÕIK HAAVAD!

Üks laul, mis läks mulle meie suhte ajal hinge ja mis nüüd on hea pisarakiskuja..

Ja laul, mis olevat Jüri oma.. Ka pisarakiskuja...

Jää hüvasti!