One special day...
Mis juhtus? - Eleri lõpetas Rakvere Ametikooli maaturismi teeninduse eriala.
Millal juhtus? - reedel, 29.juunil 2012; kell 15:00
Kus juhtus? Rakvere teatri suures saalis
Jah, ma olen lõpetanud Rakvere ametikooli!
Jah, see juhtus Rakvere teatris!
Ma ootasin seda päeva päris usinalt. Terve reedese hommikupooliku olin ma väga närvis ja ootusärevuses. Ma ei osanud aktuselt ega sellele järgnevalt midagi oodata ja see ehk tegigi asja uhkemaks.
Alustame siis kuskilt otsast...
Enne kella kahte startisime kodust. Käisime Huljalt vanaema-vanaisa juurest läbi, kuna nemad mitte tulema minu lõpetamisele... Noo tore eksole! Okei, vanaema lausa KÄSKIS mul enne minekut nende juurest läbi minna, et saan lilled vähemalt kätte. Nii me siis jäime seal seisma, ent uks oli lukus ja kedagi kodus polnud. SUPER!
Jõudsime linna. Emme-issi viskasid mind teatri ees maha. Esimene päris õnnitleja oli Andres näitekast. Oli paari sõbraga teatri ees ja kui nägi mind, siis tuli mu juurde ja ütles, et ta kahjuks ei saa kauemaks jääda, peab lahkuma, ent soovib õnne ikka. Ja lisaks ütles mulle nii armsalt: "Kuna sul on kaks ilusat silma, siis saad sa ka kaks roosiõit." Nagu WOW!!?!? Väga-väga armas temast!
Siis juba tuli Merit ja teised tüdrukud, kõik olid nii kaunid! Meile öeldi, et me tuleks kuskil kella kahe ajal, maksimum poole kolme ajal. Aga milleks? Ma ei tea.. Lihtsalt et saaks närveerida teatris, sest me ei teinud põhimõtteliselt midagi sellel ajal.. Okei, ühe allkirja andsime millegi tarbeks.
Kell sai 15:00... Selleks ajaks olin näinud inimesi, keda poleks elusees lootnud näha... WOW-moment taaskord! 4 gruppi lõpetas koos, seega ei saanud me lubada endale sellist kaunist saali sisenemist nagu oli eragümnaasiumi lõpetamisel. Meie läksime kõik järjest paarikaupa. Ja saal oli nii täis. Selline.. staaritunne tuli :D
Olime laval. Istusime. Direktor võttis sõna, maavanem võttis sõna. Algas tunnistuste jagamine. Meie grupp oli kolmas. Ja siis see tuli: "Haridus- ja teadusministeeriumi kiituskiri blaa-blaa-blaaa väga hea õppimise eest ELERI KANG! Ainus ministeeriumi väljastatud kiituskiri ja ainus väga hea õppimise eest... Uhke! Oleksin olnud veel uhkem, kui see looduskeskkond oleks ka 5 olnud (noh, ainus 4). Aga oleks on poleks ja poleks on oleks. Seejärel võtsid sõna õpetajad ja õpilased, meie Meriliga veidi kokutasime, aga ehk on see ka mõistetav, sest me olime samuti ühed päevakangelastest.
Ja otsa ta saigi.. Tuli lavalt lahkuda. Ahjaa, lisan ka kohe siia selle, et Rakvere teatris lõpetamine oli justkui mu üks väike soov. See oli justkui kodus lõpetamine, sest see hoone on mulle aastatega ju teiseks koduks muutunud ja see oli nii super, et me saime seal lõpetada.
Jõudsin teatri ette, kus pidi toimuma õnnitlemine ja pildistamine. Enne haarasin kohvikust Andrese kingitud lilled, veel varem püüdsid mu kinni Tiina ja Laura Maria, kes surusid ka käppa ja andsid lilled. Olin õues. Ja siis hakkas pihta. Esimesed õnnitlejad õues olid ilmselt Koidula, Arvo, Kleer ja ta noormees. Nemad olid minu põhilised üllatajad. Ma poleks uskunud, et nad tõesti tulevad.. Veel enam kui mu oma vanaema ütleb ei... Noh, Koidula on mu vanaema õde.. Ja me pole eriti suhelnud viimastel aastatel... Aga nad olid kohal! Siis soovis õnne Andre, kes ikka viitsis kohale tulla. Siis Sander. Edasi ma enam ei mäleta, sest nii palju tuli korraga. Tädi Krista pere, Tapa vanaema, klassiõed, Meriti noormees ja ta vend + veel õpetajad... Inglise keele õpetaja tegi ka meele härdaks, kui mu leidis ja Milka südamekujulise kommikarbi pihku pistis sõnadega: "Sa olid mu kõige parem õpilane!"... Olgem ausad, selliseid asju on hea kuulda...
Pildistamine. Mu jalad olid juba suremas, sest mul olid mõnusalt kõrged ja oma 2 numbrit väiksemad kingad jalas.. Kontsad lihtsalt vajusid maa sisse ja päike säras silma, aga tuju oli suurepärane. Pilte tuli ka hoolega, sest olin palunud Marisel pildistama tulla, mida ta tegigi, jeeei! Noh, siis lõpuks tuli ka ühispildistamine, millest kaks blondiini (mina ja Kerly) oleksid ilma jäänud, kuna meid ei igatsetud.. Kui me ise poleks märganud, siis oleksime sealt puudu... Milline hoolitsus! Ma isegi ei tea millal selle kätte saab.
Veel pilte, õnnitlemisi, kallistamisi ja saigi kõik. Kui ma kingad auto juures ära võtsin siis... noo, ma ei saanud teisi jalga enam. Õnneks mu kalossid on ikka truud ja läksid jalga... Ja minu afterparty toimus Tallinna lauluväljakul Retrolegendil, ent sellest eraldi sissekandes.
Emotsioonid? - Tegelikult ma kardan, et mulle pole asi veel kohale jõudnud, et ma saan sellest aru alles sügisel, kui enam ei ole vaja kooli minna, kui ma ei näe oma tüdrukuid.. See ongi kõige kurvem, et me ei näe üksteist enam päevast päeva... See hakkab küll kohale jõudma ja see on neetult kurb... Sel ajal, kui me päevast-päeva nägime, ei võtnud me vaevaks kõike seda väärtustada, kuna see oli nii iseeenesest mõistetav, ent nüüd on küll tühi tunne..
Ja ma sain nii palju lilli.. Mul tekkis lausa hetkeks tunne, et ma ehk olen eriline.. Aga see võis ka petlik olla... Igaljuhul poleks ma elu sees nii palju lilli oodanud, just MINA!!! Sest mul puudub üüratusuur sõpruskond vms.. Ma olen siiralt rõõmus tegelikult!
Hetkel tuleb STAR FM-ist Ultima Thule lugu "Lennelda priiks"...
Kes küll teab kus lõpeb ots...
 |
| Õnnelik tropp + lõualott |
MU ELU KÕIGE OLULISEMAD:
 |
| Perepilt... Nagu näha on koertele jäetud ka pildile ruumi ning mu vend on suhteliselt imelik inimene... Mis pole ka ime! |
 |
| Vanaemaga. Aitäh Sulle, et vaevusid tulema! |
 |
| Kohustuslik suguvõsapilt. Kleer ja ta noormees olid juba läinud vist. Aga olen õnnelik ka nendegi üle.. ARMAS! |
|
|
MINU KULLAKALLID SÕPSUD!
 |
| Kaks alati õnnelikku blondiini. |
 |
| Ühed parimatest! Kõiki parimaid ühele pildile püüda ei õnnestunud. |
 |
| Minu kullakallis ülimalt armas Kerly! Ilusat eluteed Sulle! Meie
bussisõidud on nüüdseks seljataha jäänud, kuid ma jään neid alatiseks
igatsema, kuna tänu neile me üldse nii headeks sõbrannadeks saime.. Mu
blondu! |
 |
| Ilmselgelt ei saa mul sinust isu täis.. Isegi kui oled minust lühem ja ma küürakas olen seetõttu! |
 |
| Ja kes teine ikka minu pihta naeraks, kui ma ise millestki aru ei saa... |
 |
| Naeruga läbi elu - see on ilmselt meie moto..!?! |
 |
| Minu väike Päike! Ja ma ei tee kellelegi liiga, sest ta ongi väike.. Noo vaadake ise.. Mul pea maha võtta, siis ehk saaks ta suureks... Samas päikesena on ta väga suuuuuur! |
 |
| Ulla - inimene, kellega ma läksin läbi tule ja vee, kes oli mu kõrval (okei, ta vahepeal ikka puudus ohtralt, aga põhjusega). Aitäh, et tulid erakasse ja aitäh, et läksime kutsekasse! |
|
 |
| Krissu - me veel kohtume ja lähme Virmasse tantsu lööma! Tule tagasi Norrast ja ära jäta Eestit... Me ju vajame sind! |
 |
| Merit - mul pole pilti, kus me ainult kahekesi, ent sa oled mu südames! Neetult vahva tšikk oled ikka! Olen õnnelik, et mu ellu tulid! |
 |
| Maaturismi teeninduse I lend - jah, meil oli raskeid aegu, kus oleksime tahtnud alustada III maailmasõda, ent tuleb tõdeda, et olime me millised olime, need aastad jäävad ikkagi pigem häädena mälestustesse. Aitäh Teile! |
 |
| Helina - mõned inimesed jäävad Su ellu kauemaks, kui vaid viivuks. Helina on üks selliseid ja ma loodan, et see jääbki nii. |
 |
| Kätlin - hirmutas mind, et ei jõuagi mu lõpetamisele, ent kohal ta oli. Armas ja hea! |
 |
| Ja ka Triin oli kohal. Tema hirmutas mind kaaa ju! Ma juba kartsin, et ma ei lähegi igaks juhuks lõpetama, sest mul oleks mark maani olnud.. Aga huumor123 on!!! Aitäh Sulle kõige eest! |
 |
| Maris - mu fotograaf! Aitäh, et tulid ja olid ja tegid! Üks vähestest näiteka omadest, kes mind meeles pidas. |
|
 |
| Sander - noo suurepärane! Pole midagi öelda. Või oleks palju öelda? Sest nagu uudishimulikud uurisid siis miks on mul Sakkosega pilt?!?! |
AKTUS JA MINA:
 |
| Superman saabub... |
 |
| ..võtab vastu, mis talle kuulub... |
 |
| ...lausub paar sõna... |
 |
| ...ja lahkub majast! |
 |
| Vahel võib kah! |
 |
| Hetke vaid mõni mälestus kestab, kuid on neid, mida minna ei lasta... |
 |
| Leave all this behind! |
JA PÄRAST:
 |
| Retrosoonega Leena Pärnust tegi mulle ka lõpetamise puhul kingi... Kui muidu kulda ei saa, siis sõpradelt ikka! |
 |
| Halvasti näha, kui palju neid on, ent kui ma pühapäeva õhtupoolikul koju jõudsin ja oma toa ukse avasin, siis lõhn tahtis mu pikali lüüa.. Neid oli nii palju, need olid nii ilusad ja ma olin sõnatu! |
This chapter has found its end!
