Eleri on tagasi!

Tere-tere, minu jälgijad (millegipärast arvan, et teid on päris vähe)!

Selgub, et ma pole juba pool aastat siia kirjutama sattunud. Viimaste postituste ajal otsustasin, et mul ei jätku ilmset aega ja tahtmist siia iga nädal kirjutada, seega kirjutan vaid üritustest/kontsertidest, mida külastanud olen. Praegu aga kirjutan veidi üldisemalt ka, et ise ka oma eluga kursis olla... Lisaks pikendas pausi ka see, et ma ei saanud vahepeal oma blogisse sisse ja ei viitsinud ka probleemile keskenduda, nüüd ma seda aga tegin!

Alustame algusest? Iseasi, kui palju ma mäletan. Augustist mäletan seda, et Toilas esines T.Anders, kes oli Modern Talkingu üks liikmetest. Kaevurite päeval andis ta Thomas Anders & Band TASUTA kontserti - ole mees ja mine lihtsalt kohale. Esitas ta Modern Talking'u menuhitte ning ka omi soolokarjääri hitte. KAHJUKS mina sinna ei jõudnud... Seega ei tahaks sellel pikemalt peatuda, kuna ma ei taha kahetseda võimaluse mööda laskmist. ÕNNEKS olen ma T.Anders'it näinud juba korra, nimelt RetroFestil 2011.aastal.

Augusti lõpus selgus ka, et ma olen arvatud Tartu Ülikooli Pärnu kolledži turismi- ja hotelliettevõtluse üliõpilaste nimekirja. Seega olen ma alates septembrist tudeng - kaugõppetudeng. Käin korra kuus koolis (4 päeva maksimum, N-P), eksamisessil tuleb veidi rohkem käia. Nüüd ongi esimene poolaasta läbi, kõik tulemused on teada. Sügissemestril oli 9 ainet, millest 2 olid mitteeristava hindamissüsteemiga ning ülejäänud 7 eristavaga. Mitteeristavad sain arvestatud loomulikult (majandusinformaatika - üliüllatav tulemus! ning eesti keele õigekeelsus ja väljendusõpetus). Eristava hindamisega ainetest sain 5 ainet A-d ning 2 ainet C-d. C saanud ained olidki kõige keerulisemad, oli ülimalt rahul, et sain C-d ja mitte midagi kehvemat sest C on ju hea. Need olid siis statistika ja andmetöötlus ning õiguse alused. Statistikas jäi lõpuks 1,6 punkti B-st puudu aga pole hullu ning õigus on alati minul nõrk olnud, ei saa sellest aru :D Seega on esimene semester edukalt lõpetatud ning cum laude võimalus säilinud!

Novembris lõpetasin oma töösuhte Kaitseliiduga ning kuu lõpupoole kolisin Tallinnasse.. koos Sandriga. Õigemini tema oli juba mõned nädalad seal elanud, sest ka tema lõpetas töölepingu Kaitseväega ning asus oma vanale töökohale Tallinnas. Nüüd olen juba veidi enam kui kaks kuud Tallinnas elanud, töötan hetkel ühe tööjõudu rentiva firma alluvuses, tööd teen aga Jüris Itella laos Kaubamaja osakonnas. Olen kaubakäitleja. Minu ülesanded koos teistega on kaupade vastuvõtt, riietele turvaelementide, hindade ja tõlgete panemine, kodutarvetele samamoodi hindade ja vajadusel tõlgete panemine, pakendamine, korjamine jpm. Ütleme nii, et töö meeldib mulle väga! Päevad lähevad kiiresti ning igav ei ole. Eks iga tellimusega on omad probleemid, mis ajavad aegajalt närvi mustaks, aga pole hullu. Olen end ka piisavalt tõestanud, niiet kui hooaeg lõppeb aprilli lõpus, siis on 99% tõenäosus otse sinna tööle saada. Siis saab hakata ka lisatasusid teenima. Tööaeg on E-R, seega nädalavahetused on vabad ja saan käia oma kodus (see jääb alatiseks ka minu koduks, kus on mu vanemad ja vend-õde). Ma olen ju olnud terve elu memmekas.

Mis veel...? Ma olen Sandriga kihlatud, enne jõule juhtus see. Eks me kakleme ja nääkleme palju, aga ei ole midagi sellist, mis meid lahku viiks. Esmaspäeval saab meil 11 kuud täis, seega järgmine kuu täitub aasta. WOW!

Ja nüüd selle aasta sündmustest:

• 02.08.2014 esineb Pärnu vallikäärus minu kõige lemmikum - SANDRA! Ma olen tedagi juba korra näinud (RetroFest 2011), kuid kuna ta on mu kõige lemmikum ja kunagi ei tea, kas üldse neid retrostaare veel oma silmaga näeb, siis tuleb igast võimalusest kinni haarata. Seega on mul ilmselgelt juba pilet olemas! Oootan seda juba niiiii väga!!! Ei saa suvel ka Pärnuta :D 

Piletilevi kodulehelt

• 04.04.2014 esineb Club Hollywoodis teine 80ndata megastaar Savage, kes tuleb esmakordselt meie maale esinema. See on küll mingi vene pidu, aga pole kirjas, et eestlastele keelatud, niiet plaanin minna (piletit küll veel pole). Kõik võimalused tuleb ära kasutada lemmikute nägemiseks! 

Piletilevi kodulehelt

Eks ma kirjutan taas, kui midagi vahvat on toimunud/toimumas, seniks - adjöö! 

Pet Shop Boys maailmatuuri raames Eestis

Ja just nii oligi! 5.juulil andis Tallinna lauluväljakul ülivõimsa ja efektse kontserti Inglismaa elektroonilise tantsumuusika klassikud - Neil Tennant ja Chris Lowe (Pet Shop Boys). 

Tean, et täna on juba 16.juuli, aga mul tõepoolest pole olnud mahti sellest kirjutada. 

Ükskord mõtlesin, et lähen, teinekord mõtlesin, et ei lähe, siis taaskord mõtlesin, et peaks ikka minema, kuna retrofestivale ei toimu see suvi ja midagi retrolaadset oleks vaja.. Siis taas mõtlesin, et Õllesummer ju, vist ikka ei lähe. Ja siis helistas mulle Leena, et tema võitis läbi Õhtulehe 2 ühepäevapääset Õllesummerile. Pakkus mulle neid, kuna leidis, et tema seekord siiski ei lähe. Ainus probleem oli, et kas mul on võimalik neid kuidagi Tallinnast Õhtulehe toimetusest kätte saada... Hakkasin Tallinna inimestelt uurima ja Kerly on mulle alati vastu tulnud, nii läks ka seekord. Seega oli otsustatud - ma lähen reedel, 5.juulil Õllesummerile Pet Shop Boys'i kuulama-vaatama. Ka Sander oli nõus minuga tulema. 

Reede jõudis kätte, sain töölt veidi varem ära ning põrutasin kiirrongiga Tallinna, läksin Ülemiste peatuses maha ja sealt korjas Sander mu peale. Käisime Lasnamäel, saime Kerlylt piletid ja parkimiskoha otsing võis alata. Kuna rahvast oli ikka meeletult, siis läksime kergema vastupanu teed ja parkisime Passati tasulisse parklasse. 

Piletijärjekorrad olid ikka megapikad, ent kuidagi sattusime järjekorda, mis liikus helikiirusel ja juba olimegi Õllesummeri-alal. Kuna kell hakkas just kaheksa saama, siis asusime otsima Retro FMi telki, kus kell 20.00 pidi alustama Regatt - justkui kaks kärbest ühe hoobiga. Territooriumile oli väga palju asju surutud: tivoli, söögi- ja joogikohad, erinevad telgid esinemisteks jne. Soovitud paika oli väga keeruline leida ent lõpuks ka leidsime selle... Natuke aega vaatasime-kuulasime Regatti, aga kuna see pole kohe üldse Sandri teema, siis ma ei hakanud teda väga piinama ka + mul meenus üks asi, mis mind enda peale nii kurjaks ajas, et ma lihtsalt pidin eemale minema :D 

Sander rahustas mu vaikselt maha ja siis oli vaja süüa saada. Tegime päris mitu ringi söögitelkide ümber, lõpuks jäime ühe telgi järjekorda, et burksi saada ja veidi enne meie korda said burksid otsa.. OKEI! Liikusime siis ühe pannkoogitelgi juurde, seal oli väga vahva müüja ning saime friikartulid vinkudega kätte. Edasi pealava ette.

Kell oli ca 21.30, kui endale koha sebisime lava ees. Ja ühel hetkel hakkas mingi purjakil naine meiega rääkima, esmalt vene keeles, siis eesti keeles... Et me olevat nii pikad ja ta ei näe meie tagant midagi.. Hull draama! Oleks tahtnud talle halvasti öelda, aga nojah... Nii ta siis plärises seal, ära ei väsinud kuidagi, lõpuks suutis end ikka lähemale trügida kah. 

Kell oli juba 22.30.. Nii, kas tulevad lavale? Ei... 22.45.. Veerand tundi hilinemist on möödas.. Ikka ei midagi... 23.00, kammoon, nii kaua ei tohi staarid ka hilineda... 23.15.. Mis toimub???! Ja noo ca 23.17 hakkas show pihta. (NB! Sama päeva hommikul oli kavas ära muudetud algusaeg, uueks ajaks oli pandud 23.00, seega 15 minutit hilinemist pole midagi hullu, aga enamus ilmselt polnud sellega kursis nagu meiegi.. Asi selles, et korraldajad polnud arvestanud, et Pet Shop Boys'il on nii võimas show. Nimelt polnud veel 22.30 piisavalt pime ja paljud efektid oleks kaduma läinud.)

Ja lavale nad tulid - Neil Tennat ja Chris Lowe... Ma pole elusees sellist show-d näinud... See oli kindlasti kõige võimsam kontsertelamus, mis mul siiamaani on olnud. Olen käinud juba mitmel kontsertil, aga seda pole miski ületanud. Visuaalne pool oli ikka hämmastav ja ega artistidki alla ei jäänud.. Hiljem olen küll lugenud, et heliline pool oli kannatanud, aga ma ei pannud seda tähelegi. Ma lihtsalt nautisin. Nad esitasid päris palju lugusid oma värskelt albumilt (ilmus 15.juulil alles ehk siis eile), sest tegelikult ongi ju tegemist uue albumi "Electric" turneega. Uute lugudega peab veidi harjuma, sest need pole siiski ju 80ndad, kuid ilmselt leiaks sealt midagi oma playlist-i. 

Kuid nad esitasid ka vanu häid lugusid. Ja siis ma sulasin... Vapustav on kuulda oma lemmikuid lugusid päriselt.. Mitte Youtube-st, mitte plaadilt, vaid PÄRISELT! Näha inimesi, kes on need lood aastakümneid tagasi kuulsaks laulnud.. Vaimustav! Ma jäin nii rahule sellega... Ma ei pidanud neis pettuma, nad heastasid selle, et neid tuli 45 minutit (olgu, tegelikult 15 minutit) oodata.. 

Ja eriti õnnelikuks tegi mind see, et nende kontsert ei olnud Sandri jaoks piin.. Et ta kuulis lugusid, mis on ka talle tuttavad ja mis tekitasid temas nostalgiat. Ma tundsin, kuidas ta oli kohati väga rahul, kui tuli lugu, mida ta teab... See tegi seest soojaks. Ja ta rääkis ka pärast sellest oma sõpradele, kui ühest vingest elamusest, mis on põhiline. Talle meeldis, thank god!

Nüüd ka mõned lood Pet Shop Boys'i repertuaarist, mis ka esitusele tulid: 

Aasta siis oli 2009

Aasta siis oli 1984

Aasta siis oli 1987

See lugu võttis seest kõhedaks, kui nad seda esitama hakkasid...

Aasta siis oli 1993

Üks lugudest, millest sai alguse mu PSB-i armastus...

Aasta siis oli 1988

Aasta siis oli 1987

See video oli mu lemmik aastaid tagasi ja see lugu.. PARIM! 

Aasta siis oli 1987

I love you, you pay my rent... easy

Aasta siis oli 1986

Aasta siis oli 1984

Aasta siis oli 1985

Ja ka mõned pildid: 

Neil Tennant

Chris Lowe

Sander filmis ka üht visuaalselt väga vinget efekti, aga ma pole viitsinud seda Youtube' laadida.. ehk kunagi.. 

Lõpetuseks ütlen, et olen väga rahul ja jään ootama järgmist meelepärast kontserti... UUDIS! Bad Boys Blue esineb 10.augustil Hauka laadal, pole veel kindel, kas lähen, sest Sander on metsas selajal ja üksinda pole ma väga mineja.. Eks näis.. Lisaks sellele esineb Thomas Anders 25.augustil Toilas kaevurite päeval vms, tasuta üritus, sinna lähen kindlasti, siis ka puhkus.

NB! Enamus videotel on mingi keeld peal, et siin ei saa kuulata-vaadata, ent suunab kohe Youtube' edasi. 

Gregorian - The Epic Chants Tour 2013

Ei oskagi kohe kuidagi alustada... Eilne õhtu oli täis maagilisust, ilu, avastamist ja sära. Käes oli 11.märts ja see tähendas, et Nokia kontserdihallis andis elujõulise kontserdi 1999.aastal tegevust alustanud ning maailmas ainulaadne kollektiiv Gregorian.

Gregorian on saksa "bänd" (naljakas on nende kohta öelda bänd), mis esitab gregooriuse koraalist inspireerituna pop- ja rocklaule. Gregorian'i loojaks on Frank Peterson, kellest mina sain aimu läbi Sandra. 80ndatel oli Peterson Sandra bändis tegevaks. Seejärel rääkis Helina väga palju Gregorian'ist ning minu suureks rõõmuks avastasingi ma, et Frank Peterson on väga tihedalt seotud Gregorian'iga. 

Kui tuli reklaam, et Gregorian jõuab oma uue tuuri käigus ka Tallinna, siis oli otsus üsna lihtne tulema - ma lähen sinna koos Helinaga! Ja nii saigi tehtud. 

Kui alati olen otsinud omale öömaja ja pidanud logisitikale väga palju tähelepanu pöörama, siis seekord juhtus nii, et läksin oma autoga. Sõitsin iseseisvalt Tallinna. Kesklinna. Ma ei saanud veel arugi, kui juba olin Solarise all parklas ja valjusin autost. Mitte midagi hullu ei olnudki. Tagasitee oli muidugi hullem, sest viisin Helina bussijaama ja siis eksisin ära. Küll olin Ülemiste juures ja siis sõitsin juba ma ei tea mis suunas.. Aga oma 15 minutilise ekslemise järel olin Peterburi maanteel ja sõitsin kodu poole.

Ent hetkel pole oluline minu eneseületus, vaid siiski Gregorian'i kontsert. 

Ma tean, et mind on lihtne pahviks lüüa, mulle on lihtne meeldida, satun vasikavaimustusse väga paljudest asjadest... Aga see show oleks ilmselt ka kõige ükskõiksemale inimesele mingigi mulje jätnud. See ei olnud lihtsalt mingi meeste tuierdamine laval ja ägisemine. See oli midagi võimsat!!! See võttis seest õõnsaks, nende meeste hääled. See, mida nad on suutnud teha lauludega, mida me kõik teame (ma võin kihla vedada, et iga inimene teab vähemalt ühte lugu, mida nad on cover'danud, loodan, et see on õige sõna). Nende ampluaa on niivõrd lai... Nad teevad ilusatest lauludest veel ilusamad. Sa lihtsalt istud ja naudid suu ammuli (jah, minu jaoks uus kogemus kontserdil - ma pidin istuma ja vaatama).

Aeg lendas linnutiivul, kõik sai nii kiiresti otsa (nagu ikka headel asjadel kombeks on...)

Ja kui nüüd mõni teist arvab, et tegu on mingi usklike rühmitusega või midagi sellist, siis te eksite! Ütlen vaid, et kitsarinnalisus on pahe... Muud ma teile ei ütle. 

Mehed olid äärmiselt vaimukad ja sõbralikud. Tegu on küll saksa bändiga, kuid liikmed on enamjaolt inglased. Ja inglise huumor on ju hea... mulle vähemalt meeldib! 

Kuna nende praegune tuur The Epic Chants Tour 2013 põhineb filmimuusikal, siis olid neil tehtud ka väiksed videotel põhinevad vaheklipid...  Näiteks stseen Titanicust, kus Rose ja Jack seisavad laevaninas ja teevad linnukest :D Ja see, mida Gregoriani-mehed olid teinud... No sa naerad südamest! 

Aga jah, show oli ikka väga vinge, midagi sellist pole ma varem näinud. Elav tuli, toss, laserid.. No mida kõike veel.

Gregorian on varem mitu korda Eestis käinud, seekord jagasid osad meestest ka autogramme pärast kontserti. Kuidagi juhtus, et me olime Helinaga esimesed järjekorras. Ja kõik oli nii mõnus! Ei olnud sellist hull trügimist ja ründamist, millega mina olen harjunud. Nii mõnus oli rahulikult kõndida laua ääres, vahetada mõned sõnad bändiliikmetega ja saada kätte autogrammid. See oli midagi vaimustavat! Kõik olid viisakad ja sõbralikud. 

Ma võiksin siia lisada ka mõned lood, mida nad esitasid, aga see ei anna pooltki seda, mida sa tunned istudes saalis... Kuid siiski...

Gregorian - Conquest Of Paradise

Ja kindlasti ei saa jätta mainimata imelist Amelia Brightman'i. Ning lisaks olid laval Eva Mali, uus hääl nende seas. + veel neidude bänd (viiulid, tšello) ja meestebänd (trummar, kitarrist, klahvimängija). 

Gregorian & Amelia Brightman - Kiss From A Rose 

Gregorian - My Heart Will Go On

Kuna mu digikas on veidi opakas, siis ma ei saanud tervet laulu filmida, kuna ta ise otsustab, millal talle aitab filmimisest... Aga natuke sain ikka midagi... VÄGA VÕIMAS OLI! 

http://www.youtube.com/watch?v=gGFXTTZh-pQ&feature=youtu.be

F.R.Davidi esitatud lood

Ärgem muretsegem, see kontsert ei kao mu peast niipea kuhugi... Tuleb leppida (mul endal on kõige raskem kusjuures :D)

Seega ma postitan nüüd kõik lood, mis ta esitas laupäevasel kontserdil (vähemalt üritan kõik lisada, ei tea, kas kõik on olemas Youtubes). Lugusid oli vaid 14 + 1 korduslugu.

Järjekord on umbes selline nagu ta seal oligi... Alguse lugude järjestus on täpne, siis hakkas juba sassi minema, sest tuli niii palju häid...

Alustati ühe F.R.Davidi värskeima singliga "All the Things I Missed"... Ega algus oligi umbes selline nagu Jekaterinburgis, ainult et ilma viperusteta. Bänd oli laval, hakkas mängima... mängis..mängis... ja siis tuli F.R.David ja hakkas laulma... Tõsiselt ilus laul... Ja laulu mõte mõjub ka päris rängalt.

 

Järgmiseks tuli esitusele 1982.aasta lugu "Pick Up The Phone". Tegemist on looga, mis minu playlistis on juba tükk aega olnud, ilmselt olen ühes muusikaalases postituses kah sellest pikemalt rääkinud. Ma tahaksin kirjeldada oma tundeid seoses nende lauludega, aga ma lihtsalt ei oska. Nende jaoks ei ole sõnu... See muusika on lihtsalt nii vabastav ja viib kuhugi kaugele ära.. ilmselgelt 80ndatesse..Ja vaadake F.R.Davidit nendes 80ndate videotes - NII ILUS MEES! Mul vist on tõesti nõrkus 80ndate meeste vastu :D

Järgmise loona esitati samuti 1982.aasta lugu "Rocker Blues", millest mul polnud enne õrna aimugi, aga taaskord... MÕNUS! Live-esitus annab nii paljudele lugudele midagi erilist juurde.. Mõnikord on lugu, mis kohe üldse ei istu ja siis sa kuuled seda live's ja järgmine päev ketrad ja ketrad ja ketrad, sest see hakkas MEELDIMA! Kummaline... Aga jah, see lugu oli kolmas ja minu mäletamist mööda oli see kontserdil energilisem, kiirem...

Neljanda loona tuli esitusele 1987.aasta lugu "Dont' Go". Kuna ma sain just äsja teada, et F.R.David on teinud ka teiste artistide lugudest cover'eid, arvasin, et äkki on tegemist Yazoo looga, aga ei, täitsa F.R.Davidi enda looming. Ja no jälle niii mõnus!!! Ma olen praegu totaalselt F.R.Davidi lummuses...Kusjuures on sellel lool mingi väga eriline mõju mulle... Väga eriliselt mõjub....Rohkem kui meeldib! Ja jälle kaunis mees... Uhhh!

Seejärel esitati lugu "Year of The Cat", selle loo aastanumbrist pole mul aimugi... Selle loo puhul said ka bändipoisid oma häält päris palju kasutada.

 Nüüd saabus see hetk, kust alates pole ma enam kindlas järjestuses kindel, aga kõik lood saavad siiski nimetatud mingis umbmäärases järjekorras.

"Music" on 1983.aasta väljalase. Seda lugu hakkasin ka kuulama kuskil kuu tagasi, sest eeltööd tuli ju ka teha. Ja mulle ta meeldib, muidu ei kuulaks :)

Ja kätte on jõudnud aeg mainida ära F.R.Davidi suurim hitt, milleks on .... dadam-dadam... "WORDS". Näidake mulle üks inimene, kes pole ühtegi korda seda lugu kuulnud... See on lihtsalt oivaline, aasta siis oli 1982 ehk siis too lugu on juba 31 aastat inimeste meeli hullutanud... Hämmastav kuidas osad lood ei sure aja möödudes. Laupäevane "Words" oli veidi aeglasem versioon, aga ma postitan originaali. Selle looga seotud esmased mälestused jäävad aastate taha, kui autos ühelt plaadilt seda kuulsin. Siis ei olnud mul õrna aimugi mehest nimega F.R.David ja veelvähem oskasin ma siis aimata, et ühel päeval näen ma seda meest näost näkku, saan temalt autogrammi ning saan temaga ühele pildile. Elu on täis üllatusi! See lugu toob kananaha ihule...

 Üheks väga suurepäraseks teoseks on F.R.Davidi 1984.aastal ilmunud albumi Long Distance Flight üks lugudest "Girl (You Are My Song)", mida olin kuulnud mitu korda, aga mida ei osanud seostada F:R.Davidi nimega. Aga vot siis! 

Üks lugu, millega sain tuttavaks eeltööd tehes, on 1986.aastal ilmunud singel "Sahara Night". Noh, see lugu, ei tekita minus väga erilisi tundeid, aga samas miski justkui meeldib, kui see mu playlistis on... Ja noo, ilmselgelt on teda taaskord ilus vaadata videos, isegi tema silmi näeb veidi rohkem läbi prilliklaaside kui muidu... Ja WOW-moment, tema silmi näeb ka ilma prillideta :O OO OOO OOOO

 Kindlasti minu silmis üks parimaid lugusid on 1983.aastal ilmunud "I Need You". See lugu oli samuti mu playlistis ajast, kui ma avastasin "Pick Up The Phone" loo... Tulid korraga ja mäletan, kuidas ma neid lugusid ketrasin ja ketrasin... Aga see on tõesti hea!!! Ja pealegi, taaskord video ja ilus mees :D Kas hakkan end juba kordama?

Ja nüüd leidsin veel sellise versiooni sellest loost:

See autokolks on küll suht random :D :D :D

"I'm Not In Love" on üsna huvitav lugu.. Esitati seda nii, et trummar jättis trummid maha ja võttis selle... noh... misiganes asi see on.. Algklassides sai ka sellega muusikatunnis muusikat tehtud... Peksad vastu kätt, nagu kuljused plastiku küljes... peaaegu :D

"Taxi" on oi, kui hea lugu!!! Nii hea!!! Mul pole rohkem midagi öelda... Lovin' it!

Hakkamegi lõpule lähenema, vaid 2 lugu veel.

Järgmise loo näol on tegu ilmselge coveriga, isegi mina sain aru lõpuks :D Alguses ei saanud kontsertil aru, et see on ikka see sama lugu, aga siis tuli selgus selgest taevast. Ehk siis on tegu Gazebo poolt tuntuks lauldud loo "I Like Chopin" coveriga. Aga väga hea on siiski, sest F.R.David'il on omamoodi hääl ja Gazebo kõrval täitsa teistsugune...

Ja põhimõtteliselt viimase loona, kuigi tegelt oli see eelviimane lugu.... dadam-dadam... "In My Mind"... Vot sellest loost polnud mul aimugi :D Aga nüüd on ta mu playlistis...

Täitsa viimasena esitati veelkord lugu "Words".. Tüüpiline kontserdite puhul.. Kui ikka artist tagasi hüütakse ja ta tuleb, siis ta esitab oma menuloo(d) uuesti... Ja nii nukker oli kui otsa sai :(

Staarisadu, jee-jee

Nonii, Retrolegend postitas täna Facebook-i kuumad pildid, mida ma nii väga ootasin! Ja ilmselgelt tuleb mul neid ka oma blogisse lisada, mille ma taas avasin. Aga sellel teemal ma ei peatu.

Jah, ma olin tal nina all, superkohal!

Ma oleks justkui 3m pikk...

Hahaha, ma poleks osanud arvatagi, et ma nii rahulikult suudan olla.. Ilmselgelt olin hämmingus...

Kuid kahjuks või õnneks minu rahulikku poolt kauaks ei jätkunud...

Vahvad mehed!

Ja olengi ühel pildil 80ndatel naisi hullutanud prantsuse muusiku F.R.Davidiga, kelle laule aasta tagasi ma veel väga ei kuulanud, vaid paar tükki olid head, kuid kelle live muutis taas kõike... Ketran otsast lõpuni ta lugusid ja olen siiani täielikus eufoorias tema etteastest.. Ta on 66-aastane, aga teda laval vaadates ei ütleks sa, et ta nii palju on.. Midagi 50-ga ehk. Ma südamest loodan, et ta on varsti taas tagasi Eestimaa pinnal, et eestlased jätsid talle kustumatu mulje. Täna, hakates mõtlema, et ta käis Tartus 2012.aasta jaanuaris, tuli mul hetkeks kahetsus peale, et ma ei läinud siis tema kontserdile. Aga nagu öeldud, siis ma ei olnud veel tema loomingust vaimustuses. Ja ma ei taha ka siin elus midagi kahetseda, kuna nagunii ei saa midagi muuta.. Jääb vaid lootus, et see kord ei olnud esimene ega viimane kord teda näha.

Ning see on F.R.Davidi trummar David, kelle nime ma siis täna lõplikult teada sain. Ma poleks uskunud, et prantslased võivad olla nii südamlikud ja sõbralikud, prantslastest on hoopis teine mulje jäänud. Aga selle mehe võtsin rajalt maha, sain temaga 2 pilti, sain tema autogrammi, sain temalt prantsuse tugeva kalli ning sain temalt väikse lootuse, et nad on kunagi tagasi meie ees... Staarid ei ole ainult pirtsakad ja üleolevad, on väga palju inimesi, kes on täpselt nagu meie (sest tegelikult nad mingil määral ju ongi nagu meie). See kolmik ei staaritsenud, vaid oli nagu keegi meie seast... Suur tänu neile!

Jah, kuidagi õnnestus selle mehega kahele pildile saada... Tõmbas meid endale lähemale ja oli ise veel nii õnnelik, et meil ei jäänud ka muud üle kui olla veel õnnelikumad kui me juba olime. Fantastique!

Temaltki sain veel viimasel hetkel kraest kinni, et ei pääse sa kuhugi! Meiega tuled teed pilti ja annad autogrammi. Ehk siis on tegemist F.R.Davidi kitarristi Olivier'iga. Täpselt samad sõnad, mis Davidi kohta - väga sõbralik ja südamlik inimene. Nii sooje inimesi on rõõm vaadata ja kuulata. Nendega tahaks vestelda erinevatel teemadel, tahaks teada, mida nemad millestki arvavad, tahaks neid tundma õppida. Kõigiga seda tunnet ei teki, aga nendega, kellega tekib... No neist on raske lahti lasta.

Taaskord pressivad emotsioonid peale ja kirjutan ehk tühja juttu, aga ma pean seda tegema. Te teate juba, et ma olen ääretult õnnelik oma kiiksu üle, aga samas sõites eile Pärnus koju, hakkasin ma mõtlema, et mis saab 30 aasta pärast...? Kui mu kiiks kuhugi ei kao? Kelle kontserdile ma siis lähen??? Sest olgem ausad, need kes tegid ilma 80-ndatel, on 30 aasta pärast juba nii vanad (ka kahjuks juba osad on neist siis surnud), et nad ei roni lavale. Et tegelikult on selle kiiksuga raske elada, kui mõelda natuke kaugemale.. Sellepärast ma praegu käingi igal pool üritustel, kus vähegi võimalik, sest ükskord võivad need võimalused otsa saada... Sest me kõik teame, et miski ei ole igavene siin maailmas... Sellepärast nautigem kõiki hetki oma elus, ärge võtke mitte midagi iseenesest mõistetavana.. Sest ükskord, kui see on igaveseks käest läinud, ei tea te, kuidas te kahetsema või igatsema midagi hakkate.

Mind võivad paljud väga kummaliseks inimeseks pidada ja küllap ma olengi, aga samas ei suru ma teile peale ei oma muusikamaitset ega oma staare. Ma lihtsalt jagan teiega oma elu nagu nii mõnigi teist. Lihtsalt minu elu on kardinaalselt teine, mis enamike minuvanuste elu... 

Ja mõeldes ka laupäevale, siis eestlased - natuke rohkem tolerantsust kaasmaalaste vastu ei teeks paha.. Me kõik ei ole ühesugused blondiinid või beibed või bimbod, inimeste võimalused on erinevad ja seega on ka inimesed erinevad... Mina ei tule sulle ütlema, et sa oled rõvedalt fake, niiet sina ära käi ka teise seljataga itsitamas, et tema on veidi teistsugune. 

Aitäh tähelepanu eest!

PS! Kõik selle postituse pildid on autoriõigustega kaitstud, autoriõigused kuuluvad Albert Sillastele ja Retrolegendile.

PS!PS!

 Selle filmis Ülle. Aitäh talle! 

80's Forever!

F.R.David & Band "Words" (Pärnu kuursaalis)

Ei mingit pikka sissejuhatust, asun kohe asja kallale! 

15.veebruaril esines F.R.David ja tema bänd Tallinnas Amigos, 16.veebruaril aga Pärnus Kuursaalis (seal käisin siis ka mina koos Leena ja Üllega). Erkki ehk üks korraldajaid helistas Leenale juba mõned tunnid enne asja algust ja uuris maad... Meil oli plakat valmis ja ootasime piduuuuuu! 

Armastusega tehtud.

 Kella kaheksaks olime Kuursaalis ja juba liikusime lava poole. Kuna kõik lauad olid reserveeritud, siis õnneks märkasime, et ühe posti ümber on veel vana istumisvõimalus, taamal tundus nagu keegi peaks sünnipäeva või midagi. Liikusime siis selle posti juurde, igaüks meist kolmest pööras erineval hetkel tollele lauaseltskonnale pilgu ja kui me avastasime, et seal söövad F.R.David, tema bänd, korraldajad ja jumal teab kes veel, siis oli hämming suur! Staar sööb nii avalikult, tõestab, et pole mingi ära tõusnud staar.

Mõne hetke pärast oli meie juures juba Erkki, kes võttis meid palavalt vastu, küsis väga lampi, et kas ma olen loomulikult nii blond, aga vot, kahjuks ei ole, tüüpiline kartulikoor tegelikult. Vestles veel meiega veidi ja läks tagasi oma staarilauda :D 

Kuna muusika muutus aina paremaks ja paremaks, siis ei suutnud me enam istuda, vaid pidime tantsupõranda vallutama... ESIMESTENA! Nii me siis keerutasime jalga nagu kaks segast... Nii hea oli olla! Meile olid küll üsna mitmed, võiks öelda, et enamike pilgud pööratud, aga meid see ei heidutanud, ajas vaid muigama. Ka staarilaua staarid hoidsid meil pilku peal. Siis nad aga lõpetasid mingil ajal ja lahkusid, ilmselt hotelli või kuhugi, sest kontserdi algus oli ju alles 00:30. 

Meie aga tantsulkatasime, vahepeal lasime tantsutüdrukud ka põrandale ja siis olime jälle ise tagasi... Ja niimoodi läheneski kellaaeg 00:30... DJ-d hoidsid meie meeleolu üleval ja kui me nägime, et F.R.David ja tema bändipoisid (kitarrist ja trummar) lähevad trepist üles, siis teadsime, et enam pole palju jäänud... Süda peksis, tunne oli meeletu!

Trummar ja kitarrist tulid lavale... Hakkasid mängima... Kõik olid õnnelikud... Ja siis ta tuli!!! F.R.DAVID! Ma ausalt võtaks kõik nad kolm endale, TÄIUSLIK KOOSLUS! Alustati uue lauluga "All the Things I Missed" (võin veidi eksida pealkirjas). Järgnevalt tuli Pick Up The Phone, Rocker Blues, Don't Go, Year Of The Cat, Music, Words, Girl, Sahara Nights, I Need You, I'm Not In Love, Taxi, I Like Chopin, In My Mind (no pärast viiendat laulu võis mul järjekord sassi minna, aga igatahes need lood ta esitas) + Words teist korda!!!! Ja ma ei saa mainimata jätta, et minu eriline silmarõõm oli trummar. Nad kõik on vapustavad, aga lihtsalt minu silmarõõmuks sai trummar, ma ei saa sinna midagi parata, et pikad mehed mu jalust nõrgaks võtavad... Totaalne kompu :D Ja no me alustasime kohe alguses teineteisele naeratamisega (ma tõesti loodan, et mu kujutlusvõime pole niiiiiii võimas, et ma ette kujutasin seda kõike :D).. Kitarristiga olid ka omad naljad nii kontserdi ajal kui ka pärast, kui nad tulid tehnikat kokku panema :D Oh neid prantsuse mehi... 

Aga tund ja 10 minutit läksid kui linnutiivul ja juba oligi see kõik läbi :( Tõsiselt kurb.. Sellisest asjast ei tüdine ära, seda võikski kogeda ja kogeda ja kogeda... Otsast lõpuni ja nii miljon korda.... 

Kuna oli lubatud, et pärast esinemist saab ka pilti teha ja autogramme, siis tuli nüüd oodata, kui staarid tulevad uuesti alla, seni aga sai tantsulkatada taaskord. JA LÕPUKS OLI NÄHA LIIKUMIST! F.R.David ja Erkki tulid, FRL-l mantel ja kitarr seljas :D Liikusime ka siis garderoobi poole.. Jäime ootele... Ja ta jõudis ka sinna. Jagas autogramme, küsis nimesid, kellele ta neid kirjutab... Kuna ma olen mingi ELERI, siis ta ei suutnud seda kahjuks õigesti hääldada ja kirjapilt tuli ka teine, aga pole lugu! Peaasi, et on olemas.

Love you Hilary + autogramm

Siis said mõned õnnelikud ka temaga pilti teha. Hull trügimine käis, ega ta väga pikalt ei tahtnud seal jamada ja siis meie üritasime ja üritasime, aga kahjuks pole me alati nii nahaalsed kui peaks ja siis mingi paar tükki trügisid meist ette, kuigi tegelikult tahtis FRD juba ära minna, aga Erkki ütles talle, et oot-oot, ühtedega tuleb veel pilti teha ehk meiega ja siis me ründasime (heas mõttes)... Ja nüüüüüüüd kuskil on seee pilt koos temaga!!! Niiiiii oootame juba! Ilmselgelt lasen selle ilmutada. 

Ja siis ta lahkus...

Piilusime siis, kus on trummar ja kitarrist (niiii väga tahaks nende nimesid teada, FRD küll tutvustas neid esituse ajal, aga raske oli aru saada)... Võtsime siis kohad sisse, et nemad rajalt maha võtta.. Enne jõudis kohale trummar (minuuuuu silmarõõõm), küsisime, et kas autogrammi ja pilti saab, tema vastu, et muidugi. Esmalt siis tegime pilti, läks võttis koti ja jope seljast ja tuli pilti tegema meiega... Prantsuse meeste haare on ikka massive... Nii tugevad :D Niii armas!!! Tegime ühe viisaka ja siis teine oli selline kus me olime ta põskedel hästi lähedal :D Taaskord niii ootame neid!!! Siis andsime talle oma autogrammi ootavad asjad (kes plaadi, kes paberi) ja ta autogrammitas need... ja siis küsisin temalt, et kas kalli ka saab. Ta ei saanud esimese raksuga aru, mida ma tahan, siis küsisin uuesti ja siis ütles, et otseloomulikult... awwwwwwww! 

Lisaks küsisin, et eks nad tulevad tagasi Eestisse? Vastas, et loodetavasti küll ;) Ei pushinud lootusi liialt öeldes jah, ega lõhkunud unistusi ka öeldes ei.. Selline kaval... 

LOVE FROM FRANCE + autogramm (no ma loen välja, et ta nimi on David :D) ehk siis minu trummarilt

Oleksin võinud ära suladaaaaaaaa.. Ja siis märkasin kitarristi ja võtsin tema rajalt maha! Tegime temaga ka pilti ja kallistasime, taaskord väga-väga tugev kallistus!!!

To My Beauty xoxo + autogramm ehk siis kitarristilt

Tänasin ka neid ja nemad tänasid vastu... Ülisümpaatsed, sõbralikud ja heasüdamlikud mehed, täiesti hull, et kõikjal mujal on kõik palju parem :D Heameelega oleks läinud nendega Prantsusmaale kaasa... Sellised hurmurid... F.R.Davidil on vedanud :D :D :D Olgu-olgu, hakkan juba piire ületama :D 

Aga soovisin neile head reisi ja nad läksidki :( sest FRD ootas neid juba autos... 

Läksime leti juurde, sest suuuu kuivas. Ja mida nalja, gaseeritud vesi oli 40 senti kallim kui mahl :D 

Ja siis arenes umbes selline dialoog ühe noormehega:

Noormees: "Kas Pärnu neiu?"

Mina: "Ei."

Noormees: "Kas mõnikord võin su välja kutsuda?"

Mina: "Ma olen Rakverest..."

Noormees: "Oi..."

Mina: "Niiet kui 170 km ei ole takistuseks, siis ikka võib."

Noormees: "Rakvere on jah natuke kaugel. Aga kas vaba?"

Mina: "Jah."

Ja blaablaa natuke veel :D Ei tohi minna nii kaugele pidutsema.... :( 

Ja siiis panime lõpuni tantsu.. Lihtsalt lasime järjest.. Erkki oli ka lõpuks DJ ja ta teab, mis meile meeldib, niiet ta lasi kõike heaaaad! Kuna jalad olid kingadest juba nii läbi, siis ma ei suutnud enam ühe koha peal tantsida ja lasin mööda saali lihtsalt ringi :D Ma võisin tunduda, et ma olen laksu all, kuna kogu aeg sügasin oma nina :D Ma ei tea, mis probleem tal oli, igatahes ei saanud ma ei peksa, ega ka juua.... Ilmselt oli selles tossust, mida lasti.. Me ikka saime räigelt seda :D Igatahes oli kogu möll kella 4ni, niiet peaaegu 8h tantsu oli garanteeritud.. JULM! Nagu eelmise veebruari Tapa retrodisko.. Aga see on nii hea! Sa saad ennast välja elada seal, kus sa tunned ennast kõige paremini.. I LOVED IT! 

Enne lõppu öeldi muidugi midagi armsat, Heiko (ka üks korraldaja) ütles tänusõnad Elerile, Üllele ja Lenkale, kes on truud Retrolegendi fännid. NIII ARMAS!!! Me oleme meele jäänud neile :) See on hea tunne!!! 

Viimase loona lasti FRD kõige uuemat lugu "All the Things I Missed" ja see on nii hea.... NII HEAA! 

Ja lõpuks viis Erkki meid Leena juurde ära kah... Uuema seeria Mersu bussiga, millega ilmselt olid mõned tunnid varem sõitnud F.R.David ja tema kitarrist ja trummar... HOT! Saime VIP-bussiga sõita noh! Elu on ilus! 

Nüüd tuleb kõige olulisem: ma olen äraütlemata tänulik kõigile korraldajatele ja inimestele, tänu kellele meie, retrohoolikud, saame kõike seda kogeda. Nende töö on niivõrd keeruline ja riskantne, sest kunagi ei tea, kas sa jääd miinustesse või plussi... Aga nemad teevad ikka ja jälle meid õnnelikuks, isegi kui neil on olnud rahaliselt negatiivseid kogemusi. Ma olen nii tänulik, et nad ei ole alla andnud ja leiavad ikka selle jõu ja tahte, et meid rõõmustada. Uskuge, see ei ole asjata!! Need emotsioonid, mida ma hetkel kogen pärast sellist kontserti... Need on kirjeldamatud ja ma olen niiii-niii-nii tänulik kõigile, kes on teinud võimalikuks mul näha minu kõige-kõige lemmikumaid... Ma olen siiralt õnnelik ja tänulik... Ma tahaks osata oma tundeid kirjeldada, aga kahjuks ei suuda ma kirjeldada neid emotsioone, mis mul tekivad 80ndate muusikat kuulates ja seega ei oska ma ka oma tänutunnet piisavalt väljendada.. Aga ma olen ikkagi niiiii tänulik!!! AITÄH TEILE, SUUREPÄRASED INIMESED!!!

Retrohoolikud

F.R.David

F.R.David kitarristiga

Minu silmarõõõõma kaaa!

Kaks segast!

Ühega neist, kes väärivad ülimat tänu! Aitäh, Erkki!

Noor F.R.David

PICK UP THE PHONE, LET ME KNOW, I DON'T WANNA LOSE YOU....

Kohe kui lekivad kuumad pildid staaridega, saavad ka kõik teised neid näha... Oootan väga ja olen nüüd veel vähemalt paar nädalat õnnelik kõigest sellest...

Pretty Woman ehk "Kaunis naine"

Eile õhtul tuli isu taas mõnda head filmi vaadata... Teadsin, et žanr peaks olema romantika, aga filmi vanus ei mänginud erilist rolli. Kerisin imdb.com-is mingit nimekirja romantilistest filmidest ja sattusin pealkirjale Pretty Woman. Loomulikult olin sellest filmist palju kuulnud, aga näha polnud õnnestunud. Parandasin selle vea!

"Kaunis naine" on 1990.aasta romantiline komöödia, kus peaosades mängivad Julia Roberts ja Richard Gere. Põhimõtteliselt on naine (Vivian Ward - Julia Roberts) prostituut, kes satub rikka ärimehe peale (Edward Lewis - Richard Gere) ning tutvuse tulemusel veedab nädala ärimehe saatjana. Ilmselgelt tekib nende vahel armastus, muidu poleks ju tegemist romantilise komöödiaga. Ja ilmselgelt ei kulge kõik viperusteta, ikka veab lõpp selle poole, et nad ei saagi koos olla, kuna mõlemad on nii isekad, aga ei! Edward saab isegi oma kõrgusekartusest üle.

Trailer:

Julia Roberts sai rolli eest parima naisnäitleja tiitli, lisaks oli film nomineeritud teistele auhindadele (näiteks Richard Gere parimale meesnäitleja tiitlile jms).

Filmis on kasutatud laulu "Oh, Pretty Woman" Roy Orbisoni esituses:

Ning teiseks tooksin välja loo, mis on ka minu playlist-is ehk siis Roxette'i "It Must Have Been Love":

See laul on lihtsalt Suurepärane!

Film oli ise samuti Suurepärane! See suutis tekitada minus nii palju emotsioone... Ühel hetkel naersin mingite vaimukuste peale, teine kord jälle tulid pisarad silma... Lugesin täna ka üht artiklit Julia Robertsi kohta, kus kurjad kommentaatorid olid kommenteerinud, et isssand kui inetu naine ja vaadake kui suur suu tal on ja kui kondine ta on ja mitte midagi ütlev lõust jnejnejne.. Eks ilu ole vaataja silmades ja minu jaoks jättis ta väga kauni naise mulje selles filmis! Tõesti, väga kaunis oli! Ja kui ma juba seda filmi vaatasin, siis mõtlesin, et kui ilus see näitlejatöö ikka on.. Et see ikka tõesti on see, mida ma tahaksin terve ülejäänud elu teha... See oleks tõepoolest töö, mida ma armastaksin... Mitte nende kaunite meesnäitlejate pärast või kes teab mille pärast, aga just see tunne, mis tekib, kui sa teed midagi, mida sa armastad! Kahju, et selles valdkonnas annet vaja on, mul jääb seda vajaka ja seega ilmselt tuleb mul leppida sellega, et ma ei saa kunagi teha seda tööd, mida ma tõeliselt armastaksin.. Niiet tuleb leppida filmide vaatamisega ja kujutada ette, et oled ise seal...
Aga seda filmi soovitan tõesti!!! Ja noh, eks seda ole etem vaadata koos kallimaga :D Aga väga-väga ilus film, kui teema on selline intrigeeriv... Aga pole langetud nõmedustesse! Latt on kõrgel!